Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Päike tõuseb omal loogilisel moel
Lavastus esitab ühe parajasse vanusesse jõudnud seltskonna sisevaate etenduse peategelaseks oleva noore mehe silmade kaudu. Peategelane Jake (Erni Kask) istub terve etenduse vältel keset lavaplatsi ning tema ümber käib tegevuse virvarr. Kõrvaltegelased tulevad ja lähevad, pummeldamine, tants ja trall kestavad, aga Jake on paigal - vaatab ja suhestub sellega, mida elu talle elamiseks pakub.
Osalt on see Hemingway maailm, mis lava peal lahti rullub, kuid mitte ainult. Lavastaja Jaanika Juhansoni sõnul on etenduses käsitletavad probleemid palju üldisemat ning argisemat laadi, kui kitsalt romaaniainese piiridest lähtudes arvata võiks. "Etenduses on üldinimlikke tunge ja tundmusi, millega võiks kirjeldada ükskõik millist suureks kasvanud noorte seltskonda, olgu Pariisis, Tallinnas või Tartus. Siin on palju reaalsesse ellu ülekantavat," rääkis Juhanson.
Ajastuspetsiifiline sõjatemaatika ning sellega seotud äng on etenduse lavale seadmise käigus allikmaterjalist mõnevõrra taandunud. Eelkõige keskendub "Ja päike tõuseb" romaani teistele tähtsatele märksõnadele - inimese eneseotsingule, suhetekarussellile ning tühjusetundest tingitud igatsusele millegi nimetu järele. "Mõistetav peaks see lugu olema ka neile, kes Hemingway raamatut enne lugenud ei ole," arvas Juhanson.
Juhansoni lavastuse väline vorm on pilkupüüdev ning visuaalselt värviline. Seal on välkuvat valgust, kostüüme, butafooriat, erinevaid helisid ning taustamuusikat. "Kitšitaotlus on sihilik ning selle kaudu avaldub eneseiroonia. Kindlasti ei tasu etendust seetõttu aga võtta komöödiana. See ei ole mõeldud sõna ainukeses mõttes meelelahutusena," hoiatas Juhanson.
Kuigi pinnapealselt jälgides jätab tegevustik hoogsa elupõletamise mulje, juhatab etendus vaataja mõningase sisseelamise järel sügavamate probleemide kihistuse juurde, millest tegelased otsesõnu ei räägi. "Tõsisemad probleemid on sordiini all. Paljud küsimused ei lahendu ning neid isegi ei sõnastata, kuid nad on ilmselgelt olemas ning avalduvad atmosfääri kaudu," rääkis ta.
Juhansoni sõnul ei ole "Ja päike tõuseb" erinevate lavastuslike nõksude kasutamisest hoolimata vaatamiseks kuigi keerukas. "Midagi päris uuenduslikku siit ei leia. Etendusest kumab läbi üldinimlik moment, millest on kerge aru saada," arvas Juhanson.