Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Arvamus: mullide tekitamine finantsturgude loomuses

20. märts 2009, 06:26

Oleme kõige hullemas finantskriisis 1930.
aastatest alates. Selle kriisi silmatorkav omadus on see, et seda ei põhjustanud
mitte mõni väline šokk nagu näiteks OPECi otsus naftahindu tõsta. Ei, selle
tekitas finantssüsteem ise.

See tõdemus - et süsteemil on kaasasündinud viga - läheb vastuollu tavaliselt omaksvõetud teooriaga, et finantsturud kalduvad iseenesest tasakaalu poole ja kalduvad sellest tasakaalust kõrvale kas suvaliselt või siis mõne ootamatu välise sündmuse tõttu, millega turgudel on raske kohaneda. Praegune lähenemine on samuti lähtunud sellest teooriast, ometi näitab praeguse kriisi tõsidus ja ulatus selgelt, et midagi on selle lähenemisega põhjalikult mäda.

Mul on pakkuda alternatiivne teooria, mis ütleb, et finantsturud ei peegelda tegelikku olukorda täpselt. Nad pakuvad pilti, mis on alati mingil moel moonutatud. Mis veel olulisem, need moonutatud vaated, mida turuosalised tõeseks peavad ja mis ka turuhindades avalduvad, võivad mõjutada nn fundamentaalnäitajaid, mida turuhinnad peaksid justkui peegeldama.

Nimetagem seda kahesuunalist ringkorrektsiooni turuhindade ja nende aluseks oleva reaalsuse vahel refleksiivsuseks. Väidan, et finantsturud on alati refleksiivsed ja vahel võivad nad sellest nn tasakaalust võimsalt kõrvale kalduda. Ehk - mullide tekitamine on finantsturgude loomuses.

Praegune kriis sai alguse riskantsete kinnisvaralaenude turul. USA eluasememulli lõhkemine oli kui detonaator, mis lõhkas suurema supermulli. Too hakkas arenema juba 1980. aastail, kui turufundamentalismist sai valitsev usutunnistus. See juhtis dereguleerimise, üleilmastumise ja finantsuuenduste juurde, mis rajanesid ekslikul eeldusel, et turud otsivad alati tasakaalu.

Nüüd on kaardimajake kokku kukkunud. Lehman Brothersi pankrotiga juhtus kujuteldamatu: finantssüsteemi süda jäi seisma. Otsekohe pandi süsteem hingamisaparaadi külge: arenenud riikide juhid tagasid selle, et ühelgi teisel olulisel institutsioonil põhja minna ei lasta.

Üleilmse finantssüsteemi äärealadele jäävad riigid ei suutnud samavõrd usaldusväärseid tagatisi pakkuda. See tõi kaasa kapitali põgenemise Ida-Euroopa, Aasia ja Ladina-Ameerika maadest. Kõik valuutad odavnesid dollari ja jeeni suhtes. Toorainete hinnad kukkusid kivina ja intressimäärad arenevatel turgudel tõusid taevasse.

Võidujooks rahvusvahelise finantssüsteemi päästmise nimel alles käib. Isegi kui see osutub edukaks, saavad tarbijad, investorid ja ettevõtted traumaatilise kogemuse, mille mõju kogu ulatuses tunneme hiljem. Sügav majanduslangus on vältimatu.

Mida siis teha? Kuna finantsturud kalduvad tekitama varamulle, peavad järelevalveorganid hoolitsema, et need liiga suureks ei paisuks. Finantsjärelvalveorganid sellest vastutustest sõnaselgelt hoidunud. Loomulikult on mullide teket võimatu takistada, aga neid talutavates piirides hoida peaks olema võimalik. Seda ei saa teha lihtsalt rahapakkumist kontrollides. Arvestada tuleb ka laenutingimusi, sest raha ja krediit ei käi ühte jalga. Turgudel on oma meeleolud ja eelarvamused, mis vajavad tasakaalustamist.

Et kontrollida krediiti rahast eraldi, on tarvis kasutusele võtta lisatööriistad - või õigemini tuleb need tööriistad taas käiku lasta, sest 1950. ja 1960. aastail neid kasutati. Pean silmas pankade marginaalinõuete ja minimaalsete kapitalinõuete muutmist.

Tänapäeva keeruline finantsinseneeria võib muuta marginaalide ja kapitalinõuete arvutamise ülimalt raskeks, kui mitte võimatuks. Seepärast peaks uued finantstooted enne nende turule toomist registreerima ja kontrollorganid peaksid need ka heaks kiitma.

Turu meeleolude tasakaalustamine eeldab hinnangute andmist ja otsuste tegemist - ning kuna regulatsiooniorganite taga on ka inimesed, teevad nad paratamatult vigu. Kuid nende eelis on see, et nad saavad turult tagasisidet, mis peaks lubama neil oma vigu parandada.

Kui marginaali- ja kapitalinõuete karmistamine mulli tühjaks ei lase, siis võivad nad nõudeid veelgi rangemaks muuta. Samas pole see protsess lollikindel, sest ka turud võivad eksida. Nii ongi tasakaalu leidmine igavene katse ja eksituse meetodil edasi liikumine.

See kassi ja hiire mäng kontrollorganite ja turuosaliste vahel tegelikult juba käib, lihtsalt selle tõelist olemust pole veel tunnistatud. Endine USA Keskpanga (Fedi) juht Alan Greenspan oli oma Delfi oraakli vääriliste ütlustega meistermanipulaator, kuid selle asemel, et tegevusest aru anda, teeskles, et on kui passiivne vaatleja. Seepärast saidki varamullid nii suureks kasvada.

Kuna finantsturud on globaalsed, peab sedasama olema ka nende reguleerimine. Uue missiooni on leidnud IMF: kaitsta ääremaadele jäävaid riike USAst tulevate tormide mõju eest.

USA tarbija ei saa enam jääda maailmamajanduse mootoriks. Üleilmse sügava languse vältimiseks peavad ka teised maad oma kodumajandusi ergutama. Kuid suurte kaubandusülejääkideta ääremaadel pole võimalik endale tsüklivastast poliitikat lubada ning eelarvepuudujääkide rahastamiseks peab võimalused leidma IMF.

Kuigi üleilmse finantssüsteemi päästmiseks peab rahvusvahelist regulatsiooni tugevdama, peame samal ajal olema ettevaatlikud, et me ei läheks liiga kaugele. Turud pole täiuslikud, kuid määrused ja reeglid on seda veel vähem. Järelevalvajad pole mitte ainult inimesed, nad on ka bürokraadid ja poliitiliselt mõjutatavad. Vajame just niipalju reegleid kui stabiilsuse säilitamiseks tarvis.

Copyright: Project Syndicate, 2008, www.project-syndicate.org

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
20. March 2009, 09:49
Otsi:

Ava täpsem otsing