Reede 9. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Arvamus: Eesti krooni elusad matused

25. märts 2009, 22:15

Poliitikud ja äriliidrid annavad üksteise
võidu signaale, et euro on ainus päästerõngas, mis meid majanduse raskest seisus
välja toob. Paraku on sellel ka nutune varjukülg: soov salata maha tõsiasi, et
oma rahaga me hakkama ei saa(nud).

Paljudel on tekkinud dogmaatiline usk (mitte teadmine!), et euroga liitumine tähendab sadade miljonite eurode pumpamist välisinvesteeringute näol majandusse ning on aluseks uueks majanduskasvuks. Justkui kõik maailmanurgad, kus on kasutusel euro, on investorite huviorbiidis ja euroga liitumine tähendab rahajõel tammi eest ära võtmist. Tegelikkus aga nii ilus pole. Olukord on kriitiline ka näiteks Iirimaal, Kreekas ja Portugalis, olemata sellest, et nendes riikides on käibel euro. Nukker on seis paljudes euroala riikides.

Tõsi, euro eesmärk on kaasata väliskapitali Eesti turule. Näiteks saada investoreid Tallinna börsile, hoolitama sellest, et aktsiatesse on sisse kirjutatud juba mitmekordne devalveerimisrisk. Või leida ärimehi, kes soovivad meie kukkuvat, aga ülehinnatud kinnisvara kokku osta. Kõige parem oleks muidugi, kui rahvusvahelised firmad tuleksid siia, olenemata sellest, et meie tööjõu tootlikkus on pidevalt vähenenud.

Inimestes on tekkinud veendumus, et kui kapital Eesti turule siseneda ei soovi, siis euro muudab totaalselt seda pilti. Mine tea, võib-olla tõesti! Kuigi mina selle peale mürki ei võtaks.

Või on sel tõesti nii suur vahe, kas osta korralik kaup (mida soovime välisinvestorile pakkuda) 1 miljoni euro eest või 15,6 mln krooni eest? Või äkki kehtib ikka turuloogika, et kui kaup (meie tööjõud, kinnisvara, aktsiad) on ikka piisavalt hea, siis läheb see müügiks ükstapuha mis valuutas ja kui krooni püsimise risk oleks nii suur, leitaks ka sobivaid instrumente krooniriski maandamiseks.
Teine dogmaatiline lähenemine on tõmmata paralleeli Euroopa Liiduga liitumisega, mis vähendas oluliselt Eesti jätkusuutlikkuse riski ja tõi pankade vahelise hinnasõja. Siiski algas laenuraha sissevool juba 90ndate kriisi lõppedes. Seega pole laenubuumis süüdi üksnes Euroopa Liit. 2001. aastast kuni 2004. aasta keskpaigani suurenes laenujääk 34lt miljardilt kroonilt 79le miljardile kroonile (232 protsent). 2004. aasta teiselt poolelt kuni 2008. aastani suurenes laenujääk 79lt miljardilt 260le miljardile (329 protsenti). Peale selle on väga küsitav, kas euro tekitab sama inertsi nagu NATO ja EL 2004. aastal.
Mida see euroga liitumise venimine Eesti riigile üldse toob? Ühes Eesti Panga euroga liitumise aruandes toodi 2007. aastal välja, et paariaastane euroga liitumise edasilükkumine (Eesti puhul aastateni 2011-2012) ei too mingeid negatiivseid tagajärgi. Ning selle pikaajalise euroga liitumise venimise põhjuseks (kuni aastani 2012!) peeti valusat kohandumist majanduses, laenuintresside tõusu, töökohtade vähenemist; riigireitingu langust, investorite kõhklevaks muutumist ja kapitalivoogude pidurdust või nende negatiivseks pöördumist. Elu aga näitab, et need negatiivsed tegurid on juba praegu kätte jõudnud.

Teisest küljest toob Euro ka hinnatõusu, mis pikemas plaanis stabiliseerub. Näiteks Saksamaal- EU esimajanduses- oli eurol pikka aega negatiivne tähendus, kuna sellega kaasnes hinnatõus ja seetõttu sai ühisraha alguses hüüdnimeks Teuro (teuer tähendab saksa keeles kallis).

Positiivse külje pealt toob Eesti Panga aruanne välja, et euroga liitumine suurendab stabiilsust ja seeläbi võib suurendada majanduskasvu. Samuti soodustab see euroopasisest kaubandust ja välisinvesteeringute kasvu.

Euro kui eesmärgi suhtes on vaieldamatult hea, et Eesti poliitikud on eurost teinud korraliku abinõu, mille kaela negatiivsed eelarvekärped ajada. Iseenesest on Maastrichti kriteeriumite järgimine on sel moel väga tervitatav.

Siiski tuleb aus olla: eurol pole tavalise eestlase jaoks mingit muud funktsiooni kui devalveerimisriskist hoidumine. Põhimõtteliselt spekuleerisid väga paljud paarikümneks aastaks krooni-euro suhte püsimisele, võttes kroonide sissetuleku eest odavaid laene eurodes. Tegemist oli lausa säästulaenudega, kuna euro intress ületas kohati isegi krooni inflatsiooni.

Krooni püsimine oli toona religiooniks ning valuutariski olemasolu võeti tabuteemana. Uskumus krooni oli umbes sama tugev, kui uskumus praegusesse euro päästevõimesse.

Laenuvõtjatest valijad ei pannud 2007. aastal sisuliselt tähelegi, et euroga liitumise tähtaeg läks vabalangusesse. Valitsusaparaat eesotsas peaminister Andrus Ansipiga tõdes veel 2007. aastal, et õigeaegne euroga liitumine pole esmatähtis, kuna see majanduse olukorda ei muuda, ja selleks kuntslikke meetmed kasutusele pole vaja võtta. Jäime eurotsoonist napilt välja (1% inflatsioonivahe tõttu), aga toona ei huvitanud selle tulek eriti kedagi. Nüüd on sellest aga viimane õlekõrs saanud.

Eurorongist maha jäädes hakkas krooni finantstervis aga teravalt halvenema: tekkisid käärid krooni ja euro inflatsioonide vahel. 2008. aastal oli vahe juba kolmekordseks rebenenud: kui euro väärtus inflatsiooni tõttu kukkus aastaga 3,3 protsenti, langes kroon samal ajal 10,4 protsenti.

Nüüd tuleb see vahe kinni maksta, kuna valuuta sissevool on pidurdunud, aga kroon on euroga jäigalt seotud. Küsimus on lihtsalt selles, kuidas seda teha. Praegu pakutakse selleks nn tagatoa devalvatsiooni (hindade ja palkade sujuv alanemine ehk deflatsioon). Kui see pole võimalik, siis teoreetiliselt on võimalik ka see teine tee ehk otsene devalvatsioon.

Ning samuti võib euro tulla ka koos krooni devalveerimisega, kui Euroopa Liit seda nõuab. Seega, ükstapuha, millist teedpidi minna, ikkagi ei saa kõrvale hiilida sellest devalveerimistondist ehk lahjenenud krooni ostujõu tugevnemisest võrreldes euro ostujõuga.

Pealegi ei tasu olemasolevasse (krooni)kaevu sülitada ka seetõttu, et eurole üleminek ei sõltu ainult meist. Näiteks Inglise naela devalveerimisele 1992. aastal spekuleerinud investor Georg Soros andis aasta alguses signaale, et euro ei pruugi sellest kriisist välja tulla. Samuti ei saa välistada, et eurotsooni riigid külmutavad uued liitumised. Ning ka seda, et Eesti ei suudagi Maastrichti kriteeriume täita. Aga kas oleme siis valmis seadma uueks eesmärgiks Eesti krooni? Mulle igatahes tundub, et oma raha oleme me juba ette kollektiivselt maha salanud.

Mis ma selle artikliga öelda tahtsin? Minu isikliku lootuse järgi me siiski lähiaastail liitume euroga, kuid minu meelest ei tasu ühte eesmärki liigselt üle ka heroiseerida. Euro võib Eesti majanduse käima tõmmata, aga mis mõju sel tegelikult on, ei tea praegu peale poliitikute mitte keegi.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
30. March 2009, 15:25
Otsi:

Ava täpsem otsing