Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Muinasjutt meerist
Mis ma oskan kosta, ajalugu kordas ennast tragikomöödiliselt. Ilkka Järvi-Laturi 1993. aastal vändatud filmis "Tallinn pimeduses" olid mängus hiiglaslikud summad ja erinev polnud olukord ka mõned ööd tagasi, kui alates kella poole neljast varahommikul miljonite kokkuhoidmise nimel pealinnas komandanditundi peeti. Mingil määral peetakse endiselt.
Ka filmis kõlavad sõnad: "Tuled kustuvad, kogu see kuradi linn jääb pimedaks. Ainult meil on valgus," kõlasid üle vaadates kuidagi tuttavlikult ja ajakohaselt. Säärases eksperimendis sobiksid need laused ehk nende suhu, kes öösel tulesid kustutavatele nuppudele vajutama peavad.
Tuli-põlema-tuli-kustu-olukorra sarnane lugu meenub ka kirjandusest. Nimelt üks Ivan Krõlovi valm kasujaotusest. Selle kokkuvõttev moraliseeriv lõik kõlab nõnda: "Eks tihti ettevõtteid selle ohvriks lange, et siis, kui oleks toimetusi tähtsamaid, kamp omavahel jagab maid ning igaüks on ahnitsema kange, et ise aga rohkem kasu saaks. Üldhuvid - ainult söödamaaks."
Sääraseid kurbnaljakaid näiteid leiaks eri žanritest ja eri teostest hulgem. Argipäev on ikkagi inspiratsiooniallikaks. Ehk sünnib tänasest päevast ja selle jooksul aset leidvatest veidratest sündmustest ka mõni teos, mis aastate pärast muigele ajab. Äkki muinasjutt meerist, kes katsetas talitajakombel oma linna taluvuspiire, visates sellele kui papagoipuurile kord lina peale, siis võttes jälle ära?