Kindlustus pole Vene rulett

Andres Sooniste 31. märts 2009, 00:00

Igaüks hindab ning kalkuleerib oma riske ise ning teeb otsuse, milliseid riske suudab ise katta ja millised võivad tema ärile ning senisele elustandardile hukatuslikuks saada.

Suured ettevõtted nii era- kui ka riigisektoris on ikka edukalt neid valikud teinud.

Mida väiksem on aga ühesuguste kindlustatavate riskide hulk, nagu näiteks autode arv pargis või alajaamade hulk, seda suurem on ühekordse kahjujuhtumi mõju ja tähendus. Samuti ka risk, et omavahendite abil osutub endise olukorra taastamine kulukamaks kui välise kindlustusandja kaasamine.

Kokkuvõttes on see loogiline ja lihtne matemaatiline arvutus. Sama loogika kehtib üldise majanduskriisi ajal ka eraisikute puhul nii kodude kui ka majapidamiste kindlustamisel.

Kriisisituatsioonis võib loomulik tasakaal aga paigast nihkuda. Ühelt poolt väheneb ettevõtete ja eraisikute vabade vahendite hulk, mille arvel võiks ise suuremaid riske katta. Teiselt poolt aga muutub tarbijakäitumine ja selle mõju kindlustussektorile. Eesti inimeste muutumine kokkuhoidlikumaks ja alalhoidlikumaks on kutsunud esile ka kindlustuskahjude arvu vähenemise. Kuid sama suund võib kergesti üle kasvada kokkuhoiuks liiklusvahendi, eluaseme ja ettevõtte turvalisuse pealt.

See puudutab lihtsaid asju ja alguses üldsegi mitte kindlustust otseselt. Näiteks autodel ei vahetata välja kulunud rehve, jäetakse parandamata väikesed tehnilised rikked ning sellest tulenevalt jääb tegemata ka tehniline ülevaatus, ei parandata mõraseid klaase, ei vahetata välja tulekustuteid autos, kodus või kontoris, ei paigaldata suitsuandureid ning muid turvaseadmeid.

Sellele lisanduvad välised faktorid, nagu tänavavalgustuse vähendamine, teede ja tänavate korrashoiult kokkuhoidmine, üldise emotsionaalne surutise kasv.

Meie kindlustusportfell ning aastatepikkune kahjustatistika kinnitavad, et nende näiliselt pisikeste asjade tõttu võivad õnnetuste tulemusena tekkinud kahjud oluliselt suureneda. Need ilmingud on praegu juba täheldatavad.

Kindlustuse kontekstis tähendab see aga märkamatut väljamakstavate summade suurenemist, millel on oma mõju tuleviku hinnakujundusele.

Juba 2008. aasta suvest on näha kindlustuspettuste korraldajate aktiviseerumist - kuritegevuse kasv on samuti üks kriisi ilminguid ning selle mõju kindlustuse hinnale ei ole kindlasti miinusmärgiga. Kui mainitud kulude kärbetele lisandub ka läbikalkuleerimata kindlustusest loobumine, võime üsna pea seista silmitsi sotsiaalabi valdkonda kuuluvate probleemidega. Mullu hüvitasid kindlustusseltsid Eestis üle 2,4 miljardi krooni ning raske oleks ette kujutada olukorda, kui seda poleks tehtud.

Eesti kindlustusseltsid on suhteliselt paindliku kulustruktuuriga, mistõttu kindlustusvõtjate huvi vähenemine ei pea tingimata päädima katastroofiga.

Küll aga oleks katastroof see, kui seltsid satuksid vale hinnakujunduse tõttu üksteise järel suurde kahjumisse. Tavaliselt järgneb siis pankrot või järsk hinnatõus: viimane juhtus 2007.-2008. aastal liikluskindlustuses.

Kindlustusturg ei ole asi iseeneses. See on eksisteerinud aastatuhandeid ühel lihtsal põhjusel - et paremini maandada suuri riske ja tagada riskivõtjatele rahulikum uni.

Kui riske ei võetaks, ei oleks tõenäoliselt ka kindlustust, kuid ilmselt ei oleks siis ka inimühiskond eales koopast väljunud.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing