Arvamus: Saneerijale tulemustasu

Kertu Ruus, Madis Habakuk 31. märts 2009, 17:24

Uus saneerimisseadus on oluliseks
päästerõngaks hätta sattunutele. Et viimastel sellest tõesti kasu oleks ning
ettevõte uuesti tõusuteele suunduks, võiks õppida ka USA selle valdkonna
praktikast. Käsitlemegi siinkohal Eesti saneerimisseaduse rakendamisel tekkida
võivaid probleeme ja pakume võimalikke lahendeid USA praktikast lähtudes, kus
saneerimisele on spetsialiseerunud hulk selleks oma teadmiste ja isikuomaduste
poolest sobivaid juhte. Saneerimine on nende elukutse ja töö.

Meie õigusaktide kaasajastamise käigus edendati plaani eelistada saneerimistöödel pankrotihaldureid (vähemalt on seaduses paigutatud nad ettepoole teisi võimalusi), kuid ka pankrotihaldurid ise on enamasti seisukohal, et võlgade klaarimiseks ja pankrotiprotsessi läbiviimiseks vajalikud oskused, kogemused ja võtted ei pruugi organisatsiooni jätkusuutlikkuse loomiseks ning maksevõime taastamiseks kõige paremini sobida.

Ka on saneerimisseaduses kirjeldatava saneerija staatus nõustamine, millest ei pruugi piisata. Juhid-otsustajad jäävad samaks. Seega annab saneerimisseadus hätta sattunule hingetõmbeaega juurde, kuid peale selle võiks abi olla ka maailmas eksisteerivatest selleks otstarbeks loodud meetoditest.
Turul ringi vaadates näib olevat asjakohane rääkida saneerijate-reorganiseerijate laiast tööpõllust juba täna. Majandus ja meie elu saab seda paremaks, mida kindlamalt me suudame hoida ettevõtteid ja organisatsioone toimivatena. Mida see tähendab?

Esiteks seda, et oma ala asjatundjad ja tippspetsialistid ei jääks tööta. Vastasel juhul kaob asjatundlikkus ning siis, kui ajad paranevad ja tekib uus nõudlus, ei ole enam piisavalt asjatundlikke inimesi tööturul saadaval.

Kindlasti tekib küsimus, kuhu need spetsialistid kaovad. Praktika on näidanud mitut arenguteed. Teatud osa aktiivseid tippspetsialiste suudab end pakkuda mujale, targa juhiga firmasse tööle. Vähem aktiivne, kes endale oskustekohast rakendust ei leia, mandub ja kaotab oma oskused ja vilumuse, paremal juhul õpib mingi uue ameti, kuid tippspetsialistina on ta tööturu jaoks tõenäoliselt kadunud.

Teiseks, saneerimine ehk maksevõime taastamine. Majanduse kiire ja paljude jaoks ootamatu jahtumise tulemusena on taas kord tekkinud olukord, kus kõik on kõigile võlgu. Selles olukorras on kriitiliselt tähtis leida võimalused paindlikeks kontaktideks, aruteludeks ning kokkulepeteks.

Pankrotihalduri meetoditega vara realiseerimine üldjuhul maksevõimet taastada ei aita. Maksevõimet on võimalik taastada juhul, kui selleks kasutatakse väga mitmeid meetmeid, nagu ka osa vara müüki, kuid mille peamine osa on vahendite teenimise, kulude kokkuhoiu, ettevõtlustoetuste, finantsinstrumentide ja võlausaldajatega kokkulepete realistliku ja elluviidava kompleksse kava koostamine ning kindlameelne elluviimine.

Kolmandaks – kannapööre, reorganiseerimine (ingl k turnaround). Eesti keeles ei olegi sellele väljendile head vastet, kuid nimetusest hoolimata on tähtis mõista, et tegemist on intensiivse protsessiga. See algab juhist ja tema meeskonnast. Saneerija-reorganiseerija on juht, kel on lai visioon nii keskkonna kui ka ettevõtte osas ning mõistab nende omavahelist seost ja dünaamikat.

Enamikel juhtudel peaks "pööraja" tulema väljastpoolt organisatsiooni, et ilma emotsionaalsete sidemeteta langetada vaid pragmaatilisi ja üldjuhul paljude töötajate jaoks ebameeldivaid otsuseid. Seda aga on vaja selleks, et päästa ettevõte hääbumisest, muuhulgas ka selleks, et päästa nii palju töökohti kui võimalik. Ettevõtte pankroti korral ei ole ju enam kellelgi tööd!

Saneerija-reorganiseerija vaatab üldjuhul organisatsiooni, tema tegevust, tooteid/teenuseid, turgu jne vaid faktidele tuginedes ning on seetõttu suuteline koostama ja ellu viima parima – vähemalt võimalikult hea – majandusliku ja jätkusuutlikult toimiva päästeplaani. Saneerijate-reorganiseerijate töö lõpeb siis, kui organisatsioon on uuendatud ja toimiv süsteem üles ehitatud. Siis on aeg anda organisatsioon üle juhile (nö stabiilsusjuht), kes hoiab ettevõtet käigus vastavalt nõukogu ja omanike juhistele.

Väga vähe on juhte, kes on head stabiilsusjuhid ja samas ka teatud perioodide tagant saneerijad-reorganiseerijad. Sellise juhina on end näidanud kindlasti näiteks Tarmo Noop.

Saneerijad-reorganiseerijad on üldjuhul tulemustasul töötavad juhid. See konstruktsioon on oma olemuselt ka ainuõige. USAs näiteks makstakse saneerijale-reorganiseerijale peamiselt aktsiates, määrates ära ka selle, kuidas väikeaktsionär (tõenäoliselt selliseks jääb saneeriv juht oma osaluselt), saab hiljem osanike hulgast väljuda.

Praegune saneerimisseaduses seisnev tasu on seotud nõuete vähendamisega, mida ei saa lugeda otseselt valeks, kuid see tasustamise viis ei saa olla prevaleeriv, kuna võib silmas pidada vaid lühiajalisi eesmärke. Aktsiate-osakute tasustamisel sõltub oma tööst kõik: kas ei saa midagi või saad üsna palju.

Ka Euroopa riikides on levinud tulemustasu maksmine, mis on seotud ettevõtte majandus- ja jätkusuutlikkuse näitajatega. Ka emotsionaalselt ollakse Eestis enam valmis nõustuma aktsiate-osakute müügist saadava suure sissetulekuga kui suure tulemustasul baseeruva palgaga. Saneerija viimine omaniku seisusesse peaks meeldima ka senistele omanikele, kuna muudab saneerija tegevuse nende silmis maksimaalselt usaldusväärseks.

Majanduslangusest tõusuteele pööramine nõuab tõenäoliselt paljude ettevõtete saneerimist. Edukaks saneerimiseks tuleb ettevõtteid sageli liita või jagada, eelkõige aga nende ülesehitust ja tööd ümber korraldada. See on nõudlik, närvesööv töö, mis eeldab selle töö tegijalt tugevat tahtejõudu, laialdasi teadmisi, raudset närvikava ja paljusid muid omadusi. Lisaks on vaja konkreetseid teadmisi, kuid neid on võimalik õppida. Maailmas leiduva kogemuse Eesti tulevastele saneerijatele pakkumiseks alustab EBS kevadel ka vastavat lühikursust.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
31. March 2009, 17:24
Otsi:

Ava täpsem otsing