Raul Vaiksoo: arhitektist rännumees või vastupidi

Artikkel

- Uudised
- Teet Reier
- 31. märts 2009 kell 21:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Raul Vaiksoo: arhitektist rännumees või vastupidi
On argipäev ja Raul Vaiksoo arhitektuuribüroo kontoris Talllinna vanalinna servas linnamüüri külge kinnitunud hoones valitseb tavaline töömeeleolu. Arhitekti töölaud on täis majakavandite väljatrükke, eskiise ja hunnikutes ehituskatalooge, mille krooniks arhitekti vana sõber - kitarr.
Kogu selle kaose taustal mõjub rahulikult piipu popsiv Raul rändurina, kes ühelt reisilt parajasti saabunud, nüüd endale väikese puhkepausi lubanud ja varsti valmis taas edasi tõttama.
"Raha ongi vaja selleks, et see kohe reisimisele kulutada. Raha kui fetiš mulle kohe üldse ei meeldi, aga selleks et mööda maailma käia on teda siiski vaja," muigas Raul. Euroopas on vaid mõned piirkonnad, kuhu tema jalg astunud ei ole. Ametliku staatusega riigid on kõik läbi käidud. Nüüd on reisisihtmärk rohkem Euroopast välja - Aasiasse ja Aafrikasse. Enne piiride avanemist sai tal hääletades risti ja põiki läbi rännatud Nõukogude Liit.
Eestimaa huvitavatesse paikadesse on Raul oma sõpru vedanud juba aastaid, samas ei varja ta ka oma osalust ühe töös oleva reisiraamatu valmimisel, mis peaks juhatama ka mööda maanteid reisivad inimesed meie huviväärsusteni.
"Tahaks tegeleda paljude huvitavate asjadega, aga näe, pean siin hoopis projekte vorpima," naeris Raul ja sikutas riiulilt alla mahuka kiirköitja, mille vahel hulk kaartide, aastaarvude ja piltidega kujundatud lehti.
"See on Eesti ja muu maailma võrdlus läbi ajaloos toimunud sündmuste ja inimeste. Igal paarisküljel on ühel pool Eesti ja teises maailmas toimunu mingisse kindlasse ajavahemikku paigutatud. Ise kirjutasin, kujundasin ja kaardidki joonistasin," selgitas Raul.
Ning lisas, et oleks vaid aega sellega lõpuni minna. Tõsi, sellist täpsust taga ajades, võtab see kindlasti aega. "Aga miskit pole teha, ma lihtsalt olen selline perfektsionist, et kõik asjad peavad viimase niidikeseni paigas olema. Vahel hakkab endalgi hirm sellise perfektsuse ees, aga seda Saatus vist enam ei muuda," naeris Raul.
Niidikeseni paigas peavad olema ka Rauli projektid. "Ma olen selline vana kooli mees. Ei oma mobiili, ei juhi autot ja parema meelega elaksin tänapäeva asemel pigem mõnes varasemas, aeglasema elutempoga sajandis," tunnistas ta.
Kui arhitektide kontoritesse murdis sisse tehnika võidukäik ja joonestuslaudadelt tuli arvutiekraani taha kolida, punnis Raul sellele esialgu tõsiselt vastu. "Siis sain aru, et selline vastupanu on mõttetu. Ja läksin sellesse arvutiasjandusse kohe sügavuti sisse," lisas ta.
Rauli jutust selgub, et arhitektuurini jõudis mitmete elu keerdkäikude kaudu. "Olen Haapsalu poiss. Seal lõpetasin ka põhikooli. Sellele järgnes Nõo keskkool, mis oli tuntud eriliste tarkpeade kokkusaamiskohana. Arvasin sinna minnes, et minu peakene on ikka tunduvalt väiksem kui sealsetel tarkuritel," meenutas Raul.
Tagantjärele tunnistab Raul, et ilmselt õige oli ka Saatuse otsus mitte astuda lavakunstikateedrisse. "Tänu sellele pääses Eestimaa ilmselt ühest keskpärasest näitlejast," muheles ta. Näitlemise asemel läks Raul aga hoopis ülikooli geoloogiat õppima.
Ülikoolis sai Raulile aga saatuslikuks rahvuslikkus. 1970ndate keskpaigas oli see võimulolijate jaoks täielik tabuteema.
"Kõik mu asjad pidid olema sini-must-valgega seotud. Lõpuks tegin ühika voodilinast endale samades värvides lipu, sellega lehvitamine aga ei jäänud toonastel võimuesindajatel märkamata," meenutas Raul.
Nii juhtuski, et Raulil tuli ennast pidevalt varjata nii KGB, kriminaaljälituse kui ka miilitsa eest. Redutamise kohti jagus üle laia kodumaa, aga siiski lõppes see kinnikukkumise ja Tartu vanglaga. Sellesama hoonega, kus praegu on moodsa sisuga korterelamu.
"Valgust kambrisse tuli ühest kõrgel lae all olevast klaasplokkidega täidetud avausest. Selleks et värsket õhku tuleks, oli üks klaasplokk puruks löödud. Sellele avausele lendas alati siis, kui meile süüa anti, üks tuvi, kellele sain söögiks leivapuru pudistada," rääkis Raul.
"Kui aga sellest avausest välja vaatasin, paistsid mulle kätte Tartu Jaani kiriku varemed. Neid vaadates sündiski minus otsus, et vähemalt selle hoone taastamiseks teen ma kõik, kui vaid vanglast pääsen," meenutas ta toonast otsust.
"See sai osaliselt ka teoks - Jaani kiriku nurgakivi kapslis on minu käsitsi tehtud gooti kirjastiilis bulla. Sarnaseid minu kirjutatud bullasid on paigaldatud ka Niguliste kiriku tornimunasse, Kuressaare linnusesse jm. Üks selline on ka Vatikanis - pühenduskiri Lennart Meri kingituse juurde Rooma paavstile."
Vanglast Raul tänu õigeksmõistmisele lõpuks pääseski. "Üks pääsemise tingimusi oli muidugi see, et ma pidin kohe kärmelt vene kroonu minema ja Eestimaast võimalikult kaugele. Seal ma siis sain kaks aastat sõjaväelaste ansambliga mööda Siberit tuuritada."
Enamasti väiksemate linnade kultuurimajades antud kontserdid olid edukad. "Pärast üht kontserdi tuli minu juurde üks kohalik ja küsis, et kas ma olen biitel, kui ma vastasin, et ei ole, sõnas ta, et kuna ma mängin ja laulan biitmuusikat, järelikult olen siis ikka biitel. Nii saigi mulle hüüdnimeks siberi biitel," muheles Raul. "Kui hiljem ERKIsse astusin,
olin ma kui vanaisa poisikeste kõrval, ikkagi vene kroonu läbi käidud ja vangis istutud. Pealegi teistest vanem ka."
Arhitektitöö algusosa meenutab Raul järgmiselt: "Oli Venemaal kunagi üks maailmanimega arhitekt, kelle projektid oli kuulsad, valmis neist väidetavalt aga ühtegi ei ehitatud. Mul oli alguses sama tunne. Muudkui tee ja näe vaeva, töösse aga ei jõua suurt midagi."
Nüüdseks on Raulil oma arhitektuuribüroo. Tema kavandatud hooned võib kohati ära tunda vaid talle iseloomuliku käekirja järgi ja tunnustust tema projektidele on tulnud nii tellijatelt kui ka arhitektuurihindajatelt.
"Eks neid ühesuguseid kaste on tõesti palju saanud. Ega SEB hoone Tornimäel pole teab mis arhitektuuriteos, aga vähemalt ta eristub teistest. Samuti ka tornikestega maja Narva maantee alguses," arutles Vaiksoo.
"Samas mulle praegune kõrghoonete ala kesklinnas linnaehituslikult meeldib, ehkki hooned on iseloomuta "maailmaarhitektuur". Turist tuleb Tallinna vaatama vaid vanalinna, mida peame tõesti hoidma, sest see on ainulaadne. Aga millist uushoonet arhitektuurihuviline otsiks Tallinnast? Arvan, et sellist veel ikka pole!"
"Tallinnal kui merelinnal võiks mõni kesklinna tänav jõuda sirgjooneliselt mereni, et tekiks merele avatuse tunne. Praegu lõikab selle ära ka Ahtri tänava autotee, mis tuleks viia maa alla või ülatasandile!"
"No Kumu kui hoone vastu pole mul midagi, täitsa huvitav teine," nentis Vaiksoo.
"Aga vaadake asukohta. Me oleme ühe kena hoone lihtsalt kuhugi Kadrioru serva inimeste eest ära peitnud. Päris tükk tegemist, eriti välismaalasel, et seda üles leida."
Vaiksoo arvates oleks Kumule paremini sobinud rohkem kesklinnale ning merele lähem asukoht.
"Selline hoone koos seal sisalduvaga võiks ju olla omamoodi Tallinna külalistel visiitkaart. Näiteks oleks võinud selleks olla Rotermanni kvartal, kus vanad, juba iseenesest vaatamist väärivad tootmishooned oleks saanud ühenda näiteks klaasgaleriidega ühtseks kompleksiks.
Ja veel tahaks öelda, et kavandatav raekoda peab olema ikka kesklinnas mere ääres, mitte petrooleumi-, nafta- või puupiirituse-nimelises kõrvaltänavas," lisas ta.
Hetkel kuum