Vabaduse väljak taas lõpusirgel

Põhjasõja järel suleti nüüdseks hävinud Sepa värava tagune linna piiramisajal katkusurnutest küllastunud vana Püha Barbara kalmistu. Hilisemail sajandeil Pärnu poolt maalt tulnuile kujunes heina ja muugi talukraamiga mugavaks kauplemiskohaks just seesama ala.

Ebamäärase kujuga Heinaturg hakkas kindlamaid jooni omandama 19. ja 20. sajandi vahetusel, kui olid kerkinud juba Kaarli kirik (1862-1867) ja Jaani kirik (1870-1872). Et heinaturulised kord juba linna tulnuna ikka kauem viibida saaksid, hoolitses oma tulubaasi eest praeguse Palace'i hotelli kohale kerkinud kahekorruseline puithoone Peetri hotell.

Vahelduvate lainetena venestamist läbi suruv tsaaririik lasi 1909. aasta septembriks püstitada Kaarli puiestee teljele Poltaava lahingu 200. aastapäevaks võimuka Peeter I ausamba. Heinaturg nimetati ümber Peetri platsiks.

Kui praeguste tenniseplatside kohale Kaarli puiestee naabrusse suudeti sajandi eest luua korralik promeneerimisala, siis turu põhjaserval, nüüdse Kunstihoone kohal laius ebamäärane prügiladu ja paadialuste kohtumispaik. Veidi esinduslikumat joont tõi alale aastatel 1913-1915 August Rosenbergi tööna kerkinud Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasium (Inglise Kolledž).

Peetri kuju aga jäi peatselt ajakeeristele jalgu. Veebruarirevolutsiooni ja punaste riigipöörde järel laiali pudenenud tsaaririigi varemeile kerkinud noor Eesti Vabariik hakkas just talupoeglikult heinaturult saatma kodumaa poegi Vabadussõtta, aga hiljem ka pidulikke paraade pidama.

1921. aastani peeti paraade veel Peetri valvsa pilgu all. Siis läks kuju ühiskondlikku teenistusse - pronkskeha sobis ju metallrahade vermimiseks.

Juba Vabadussõja ajal Vabadusplatsiks kutsutud alale hakati rahu saabudes agaralt Vabadussõja monumendi püstitamist ajama. Kuid noore riigi kasinad rahalised võimalused vajutasid oma pitseri.

1923.-1924. aastaks saadi enam-vähem üksmeelele, et konkursi võitnud Amandus Adamsoni monumendikavand on sobilik. Asjaajamise venimise ja vaidluste tulemusel jäi aga see vaid kavandiks. Jätkusid uue monumendi otsingud. Tallinnas valmisid Vabadussõja tähistena vaid kaks olulisemat monumenti - Tallinna Reaalkooli ausammas ja Sõjaväekalmistu Vabadussõjas langenud sõjaväelaste monument.

Paralleelselt kerkis 1926. aastal platsi lõunaservale esinduslik ja vaesel ajal nii kutsuvalt tuledes särav seltskonnaja peomaja Gloria Dancing Palace, praegune Vene Teater.

Hamburgi eeskujul kavandas Robert Natus 1929. aastal Tallinna Vabaduse platsi lõunaservale EKA kindlustusseltsi 7korruselise klinkertellistest büroo-kortermaja.

Kui 1934. aasta sügisel avati Tallinnas Kunstihoone (Edgar Johan Kuusik, Anton Soans), siis mõjus see tollasele arusaamale oma kuupja vormi, suure klaasekraani ja peenikeste postidega rabavalt. Teisalt lohutati end teadmisega, et kunstnikele sobib - nad ikkagi kiiksuga.

Paar aastat hiljem aga levisid arhitektuuris esinduslikkuse taotlused.

Tallinna uue peatänavana vormuva Pärnu maantee ja Vabaduse väljaku hoonestus ühtse seinana teenis 1930ndate püüdlust riigi ja pealinna esindusliku ilme poole. Vabaduse väljaku kui riigi esindusväljaku ja vabadussümboli hoonestamisel joonduti EKA järgi. Selle teljele kerkis 1937. aastal EEKS-maja (Elmar Lohk; nüüd Moskva kohvikuga maja), mille klassitsismi järeleaimavad vormid raamistavad esindusväljaku.

Arhitektuurikriitik Hanno Kompus nägi 1937. aastal Vabaduse platsis riigi esindussaali, mille seinu vormivad põhja-, lõuna- ja idaküljelt hooned, aknaks on haljas Harjumägi ja laeks sinav taevas.

Vabaduse väljakule tehti 1930ndail mitu Vabadussõja monumendi kavandit. Nagu eelmiselgi kümnendil, vaieldi nüüd monumendi asukoha üle - kas panna see väljakule või Harjumäele. Näiteks

E. J. Kuusiku 1932. aasta kavand opereeris Harju mäega. Viimase variandi pooldajad tõid esile monumendi ökonoomsuse - ei pea ju siis künkal olevat ausammast liialt suureks ajama. Vastased viitasid Harjumäele kui kuhjatud bastionile, mis ei pruugi lisamasse üldse taluda. 1937. aasta mastaapse Vabaduse väljaku lahenduse konkursi raames püüti lahendada ka ausamba küsimus. Võistluse tingimus oli, et Jaani kirik tuleb lammutada ja monument olgu platsil. Konkursi võitnud Alar Kotli ja Ernst Kesa töö lahendas riigi uue esindusväljaku ühtsete seintega väljakuna. Väljaku keskele kavandasid nad ratsanikuga 67 meetri kõrguse monumendi. Et seda aga liiga kõrgeks peeti, langetati selle pikkust mitu korda.

Paraku tõmbas uhketele, käeulatuses ideedele kriipsu peale okupatsioon.

Koos iseseisvuse kaotamisega tuli eesti arhitektuurilgi hakata kohanema võõraste tahtmistega.

Sõdiva ja säästliku Reichi äärealadel lubati vaid likvideerida sõjapurustusi, aga mitte alustada uusehitisi. Suurem ehitamine algas 1940. aastate keskel ühes nõukogude okupatsiooni tagasitulekuga.

1945. aastal toimunud üleliidulise võistluse järel kavandasid Otto Keppe ja Voldemar Meigas Harald Armani Tallinna uue üldplaani raames Viru väljaku alale Keskväljku , Estonia ette kavandas Arman 1945-1948 Kultuurikeskuse.

Seega pidi linna esinduskese nihkuma Vabaduse väljakult kui punavõimu silmis negatiivse märgiga alalt eemale. Väljak pidi aga kaetama hoopis haljastusega - et rahvas ometi unustaks iseolemise sümboli.

Paradoksaalselt aga käis läbi terve nõukogude okupatsiooni paraadide pidamine ikka Vabaduse (toona Võidu) väljaku alal. Et nõukogude ajal peaaegu midagi, peale uisuhalli, väljaku äärde ei kerkinud, säilis eestlastele oluline ala kui mälestus iseolemise ajast ja konserv, mida taasiseseisvumisel asuti üles soojendama.

Reprod: Eesti Arhitektuurimuuseum