Jant suure raha ümber

Kahepalgelised on mõnus ajaviide, kuidas hea idee ja planeering ei vii alati sihile.

Mulle meeldivad Ocean's 11 tüüpi filmid, kus intelligentse, ent terava dialoogi ning tegevuse taga on sündmustejada, millel jätkub vimkasid ja pöördeid lõpuni välja. Ehk siis vaataja istub kinotoolis ega saa tegelikult napilt lõputiitriteni aru, millega ekraanil toimuv lõpeb.

Sellist intelligentset elamust pakub ka "Kahepalgelised", kus CIA veteran Claire Stenwick (Julia Roberts) ning endine MI6 agent Ray Koval (Clive Owen) on oma senised ametid vahetanud tulutoovama töö vastu - luuravad nad konkureerivate suurkorporatsioonide järele, et ära näpata ja rahaks teha revolutsiooniline toode tarbekeemias.

Mängu teevad segasemaks ja värvikamaks Howard Tully (Tom Wilkinson) ning Dick Garsiki (Paul Giamatti), kes ei kohku firma ja varandust kaitstes tagasi ühestki võttest. Nii näebki vaataja, kuidas raha eest saab kõike ning milliseid hämaraid aktsioone peidavad firmade tagatoad.

Filmi Michael Clayton lavastanud ja Bourne'i triloogia käsikirja vorminud režissöör Tony Gilroy jutustab vaatajale lugu pidevalt ajas edasi-tagasi hüpates, mis aitab ühelt poolt lugu ja taustu avada, samas ajab ka vaatajat segadusse. Viimast mitte küll "mis mõttes" tüüpi segadusse, mis filmi nautimast takistab, vaid meeldivasse, milles kinotoolis mõnuga muheleda ja järgmist pööret süžees oodata. Kompotti aitab tervikuks vormida hoogne muusika ja montaaž, mis esteetiliselt 1970ndate filme meenutab.

Kui Robertsi Claire on sirgjooneline ja kaalutlev, siis Oweni karakter jäigi lõpuni segaseks - kas mees oligi äpu, nagu kohati tundus, või lihtsalt paindlik.