Must Lammas on ikka veel elus

Mäletan Lammast umbes kümme aastat ja kõik see aeg on ta stoilises rahus keskmisest jõukamat klienti oodanud. Ja nüüd siis 62 krooni prae eest?

Peale soodsa lõuna midagi muud muutunud (veel) ei olnud. Endiselt mängiti Sulikod, endiselt rippusid seintel vaibad, endiselt oli Kaukaasia köögiga restorani majavein Prantsusmaalt. Nagu kelner kinnitas, on ka menüü enam-vähem sama, nagu kümme aastat tagasi armeenlasest kokk selle kokku pani.

Vaatamata algkoka rahvusele pole Lambas mitte ainult Armeenia road, vaid ilma igasuguste rahvuslike rahutusteta ja täies võrdsuses kõrvuti ka mitme Kaukaasia vennasrahva road: armeenlaste arganak ehk kanasupp, aserite ljulja kebab, grusiinide hartšoo ehk lambalihasupp, lobbio ehk oasalat, hatšapuri ehk juustusai ja tatarlaste boeuf. Isegi Musta Lamba majaveinil on lambapildiga silt, nii et pole mõtet minna Lambasse ja lammast mitte süüa.

Valisin ktšutši, hautatud lamba paprika, baklažaani ja Türgi ubadega. Lammas oli meeldivalt pehme, kaste mitte ülearu tugev, vaid just paraja intensiivsusega, ka paprika ja türgi oad olid head, niipalju, kui neid seal oli, aga baklažaan maitses pigem vahtkummi või pehmemat sorti plastmassi järgi, nii et sellega polnud muud teha, kui kenasti taldriku äärele ritta seada.

Natuke nägi see madalalt praetaldrikult noa ja kahvliga soustise hautise söömine välja nii, nagu oleks rebane kure külla kutsunud, nii et ka suur osa kastmest jäi koos baklažaaniga taldrikule. Puutumata läks kööki tagasi veel pool lauakaaslase seašašlõkist - see ei allunud hammastele, oli vintske ja kelmeline. Hea veel, et ei valinud pea poole kallimat tallešašlõkki. Polnud seašašlõkkki oma 150 krooniga miski säästuroog, nii et ka selle jaoks oleks võinud vardas pehmeks küpseva liha leida.

Eelroogadega jäime rahule, nii soojad seene-kana- julienne'id kui ka satsivi ehk kalkun Kreeka pähkli kastmes olid maitsvad. Ja pealegi on sellised toredad eelroad ju meie restoranimenüüdes suhteliselt haruldased.

Natuke rohkem oleks võinud roogades Kaukaasia maitseid olla. Kui armeenia kokk neid kümne aasta eest oligi kasutanud, siis praeguseks oli maitse eestilikult tagasihoidlikuks lahtunud. Ei jälgegi koriandrist, estragonist ega mündist, mida koduleheküljel lahkesti lubatakse.

Toidud vajaksid tuunimist, see on kindel. Aga mitte kogu Lammas. Kõigest kõige rohkem meeldib mulle Musta Lamba staažikas kelner, kes seekord küll meie lauda ei teenindanud, kuid keda ma mäletan Lambas aegade algusest peale. Selles eaklassis professionaalseid teenindajaid võib meie restoranides ühe käe sõrmedel üles lugeda, kui sedagi. Ja pole imestada, et sellise raudvara kõrval ka nooremad teenindajad professionaalsuse tipptasemele on jõudnud.