Laupäev 3. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Itaalia maavärina teke on keerukate geoloogiliste liikumiste tagajärg

07. aprill 2009, 13:00

Esmaspäeval tabas Itaaliat viimase
kolmekümne aasta tugevaim maavärin. 6,3-magnituudise maavärina tekkepõhjused on
aga keerukamad kui paljudel teistel juhtudel.

Maavärina epitsenter (punkt maapinnal maavärina tekkekoha ehk hüpotsentri kohal) asus L’Aquila linna lähedal umbes 100 kilomeetri kaugusel Roomast. Maavärin tappis üle 200 inimese, vigastas üle 1500 ning jättis tuhanded kodutuks.

Maavärinad tekivad kivimkehade äkilisest nihkumisest üksteise suhtes. Suure hõõrdumise tõttu ei toimu liikumised ühtlaselt. Selle asemel kuhjuvad pinged aegamööda, kuni kivimid ei pea enam survele vastu ning annavad järgi. Vabanenud energia liigub maavärina tekkekohast seismiliste lainete näol eemale.

Kõige võimsamad maavärinad on seotud subduktsiooniga. See on protsess, mille käigus üks litosfääri plokk ehk laam sukeldub teise alla. Subduktsiooniga on seotud muu hulgas ka maavärin, mis 2004. aastal tekitas sadu tuhandeid inimesi tapnud tsunami India ookeanis.

Ka itaalia viimane maavärin tekkis pingete lahenemisest, mis on tekkinud laamade liikumisest üksteise suhtes. Itaalia puhul on aga asi üsna keeruline. Esiteks toimub Euroopa ja Aafrika kokkupõrge. Aafrika tungib peale ning surub Euroopa alla viimaseid kunagise Tethyse ookeani jäänuseid, mis moodustavad praegu Vahemere põhja. Selle tulemusel tekivad nii maavärinad kui ka vulkaanid Itaalia lõunaosas (Etna, Vesuuv, Stromboli, Vulcano) ja Kreekas (Santorin).

See aga pole kõik. Lisaks suurematele laamadele (näiteks Aafrika, Euraasia, Põhja-Ameerika, Vaikse ookeani jne) eksisteerivad ka mitmed väiksemad mikrolaamad, mida üldistatult loetakse suuremate laamade osadeks. Üks sellistest mikrolaamadest on Aadria mikrolaam, mida üldistes kokkusurvepingete väljas surutakse Itaalia alla suunaga kirdest edelasse. See on muu hulgas kergitanud üles ka Apenniinide mäeaheliku, mis jookseb piki Itaalia saabast loodest kagu suunas. Kus tekivad mäestikud, seal on alati palju pingeid, mis aeg-ajalt maavärinate tekke läbi lahenevad.

„Itaalia on geoloogiliselt väga keerukas piirkond,“ ütles seismoloog Stuart Sipkin USA geoloogiateenistusest LiveScience’ile.

L’Aquila maavärin pole esimene omataoline selles piirkonnas ega jää ka viimaseks. 1997. aastal tabas 6,0-magnituudine maavärin L’Aquilast 85 kilomeetri kaugusel asuvat ala. Tookord sai surma 11 inimest.

Viimase maavärina puhul on asutud agaralt otsima ka süüdlast, sest maavärinale eelnesid mitmed väiksemad tõuked. See aga ei ole siiski lollikindel signaal. Seismiliselt aktiivsetel aladel, mida Itaalia kahtlemata on, esineb pisimaavärinaid pidevalt. Kui nende alusel oleks võimalik suurte maavärinate teket ette ennustada, siis oleks vastav meetod ammu välja töötatud. „Eeltõuked L’Aquila piirkonnas ei erinenud tavapärasest seismilisest taustamürast,“ ütles Sipkin.

On olemas ainult üks hästi dokumenteeritud juhtum, kui maavärinat on eelnevate tõugete ja muude signaalide järgi edukalt ennustatud. See oli Haichengi maavärin 1975. aastal Hiinas. Kuna inimesed olid evakueeritud, oli hukkunuid vähe. Paraku ei õnnestunud ennustada maavärinat järgmine aasta. 1976. aasta Tangsheni maavärin on üks hirmsamaid loodusõnnetusi inimkonna ajaloos, sest hukkus üle poole miljoni inimese.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
28. April 2009, 11:35
Otsi:

Ava täpsem otsing