Kulla sära võib tuhmuda peagi

Optimism aktsiaturgudel on viimastel päevadel õõnestanud tugevalt kulla hinda. Esmaspäeval kukkus kullauntsi hind 2,7 protsenti 871 dollarini.

Väärismetalli hinna kukkumise põhjusi on optimism aktsiaturgudel ning ebakindluse mõningane taandumine pärast G20 suurriikide otsust turgutada maailmamajandust 1,1 triljoni dollariga.

Nii mõnedki usuvad, et tegu on lühiajalise langusega ehk nn korrektsiooniga ning nüüd tasuks väärismetalli taas ostma hakata. Eile kerkiski väärismetalli hind mõnevõrra eelkõige tänu odavale hinnale.

Vähem on räägitud kulla hinna languse teisest põhjusest, mis minu arvates määrab ära hinnatrendi vähemalt lähiaastateks, aga võib-olla isegi kauemaks.

Nimelt kiitis seesama G20 heaks Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) kavatsuse müüa 403 tonni kulda, millest saadud raha läheb maailma kõige vaesemate riikide abistamise fondi loomiseks.

Iga börsikauba, ka kulla hind sõltub nõudmise-pakkumise vahekorrast ning selle trendist, mille puhvriks on laoseis. Nii mõjutab nafta hinda tugevasti musta kulla laoseis, seda eriti USAs, mis on maailma suurim tarbija.

Kui nafta- ja naftatoodete laoseisuks on mõne kuu toodang, siis kulla tagavara suurusjärguks võib lugeda kümmekonna aasta toodangu. Maailma Kullanõukogu (WGC) andmetel toodeti möödunud aastal kulda 3470 tonni, aga riikide keskpankade ja IMFi keldrites on kokku ligi kümme korda rohkem.

Kogu nõudlusest leiab tööstuslikku kasutamist (juveeli-, stomatoloogia- ja elektroonikatööstus) vaid 70 protsenti. Kolmandiku aga moodustavad kuldmündid, -plaadid ja -kangid ning kullafondide kattevara, mida võib samuti laoseisuks (ehkki mitteametlikuks) nimetada.

Enne praeguseni kestvat tõusutsüklit (nimetan seda tinglikult endiselt tõusutsükliks, ehkki hinnarekordi püstitamisest on möödas juba üle aasta) languse peapõhjus oli just keskpankade kullamüük tosin aastat tagasi. Langus kestis 1999. aasta hilissuveni 20 aasta madalaima tasemeni. Ilmselt oleks see langenud edasi, kui keskpangad poleks septembris vastu võtnud nn Washingtoni kokkulepet, mille kohaselt kohustusid suuremad keskpangad viieaastasel perioodil kullareserve müüma kokku mitte üle 2500 tonni ehk keskmiselt 500 tonni aastas. Viis aastat tagasi pikendati leppe tähtaega veel viieks aastaks ning see kehtib selle aasta 26. septembrini.

Arvestades finantsturgude olukorda, on raske uskuda, et lepet pikendatakse. Tõsi, praegu on terve hulk riike eesotsas Hiinaga, kes oleksid huvitatud kulla ostust. Aga lisaks IMFile hakkavad tasapisi müüma ilmselt teisedki.

Juhul kui hinnalangus jätkub, on sunnitud väärismetalli müüma hakkama börsil kaubeldavad kullafondid, mis oli suuresti eelneva tõusutsükli taga. Kulla hinna pöörane tõus põhjustas eelnevatel aastatel börsil kaubeldavate kullafondide ning investeerimiskulla populaarsuse tõusu, mis omakorda tõstis taas väärismetalli hinda. Tegemist oli paljuski parun Münchhauseni trikiga, kes iseennast soost juukseidpidi välja tiris.

Kui nüüd trend hakkab muutuma, võib see endaga kaasa tuua väärismetalli kiire hinnalanguse, nagu juhtus eelmisel suvel-sügisel naftaga.

Möödunud septembris-novembris toimusid maailma rahaturgudel sajandi vapustused. Arvestades kulla rolli investeerimisvarade kaitsel, oleks selle hind pidanud loogiliselt kerkima kahe või isegi mitme tuhande dollarini unts, nagu ennustasidki mitmed analüütikud. Paraku seda ei juhtunud. Ilmselt oli varasem tõus kasvanud mulliks, millel polnud jõudu kasvada ka lisakatalüsaatori abil.