Kolmapäev 7. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Arvamus: kõige hullem on vaadata tulevikku roosade prillidega

Heido Vitsur 09. aprill 2009, 07:28

Rahandusministeeriumi prognoosi muutmine
ainult 0,5 protsenti lisaeelarve koostamisel aluseks võetud -8 protsendiga
võrreldes oli mõneti üllatav. Mitte seepärast, et Eestis oleks olukord kahe kuu
jooksul tundmatuseni muutunud, vaid eeskätt väliskeskkonna prognooside olulise
halvenemise pärast.

Reaalne on risk, et kinnisilmi eurot jahtides võime kaotada nii euro kui ka suure osa oma toimetuleku- ning taastumisvõimest. Arenenud maade paari protsendi suuruse miinuse asemel räägitakse nüüd juba 5-7% suurusest majanduse kokkutõmbumisest. Kui veel kaks kuud tagasi loodeti, et majandus võib kohati isegi selle aasta lõpus taastuma hakata, siis nüüd on üleilmse majanduskliima paranemise loodetav aeg lükkumas 2011. aastasse.

Seetõttu on loomulik, et ka Eesti enda väljavaated on mõnevõrra halvenenud, ning 30protsendiline tootmise vähenemine, tellimuste vähesus ning tööpuuduse kasv ei anna lootust halvenemistrendi pöördumiseks.

Paraku ei ole meie tahe või suutlikkus maailma majanduses toimuvat jälgida ja sellega arvestada kunagi kuigi tugev olnud. Mulle igatahes tundub, et kahe viimase kuu muutused kaaluvad rohkem kui 0,5 protsenti. Ent ei saa välistada ka seda, et prognoosi loogilisest tagasihoidlikuma kärpimise põhjus võib olla asjaolu, et ministeerium enda arust veebruaris pessimismiga üle pingutas.

Kuid kui meil on majanduses esimene prioriteet kiire eurole üleminek, siis teisest negatiivsest lisaeelarvest me ei pääse ja siis on kõige halvem asi, mida üldse teha saab, tuleviku nägemine läbi roosade prillide.

Olen rahandusministeeriumiga nõus selles, et praegu ei ole tark kärpimisega väga rabistada. Maksude laekumine just kõige murettekitavam ei ole. Kuid seda hingetõmbeaega ei tohiks võtta kui võimalust vältimatut, kuid ebapopulaarset eelarve kärpimist lihtsalt edasi lükata, vaid kui hädavajalike struktuursete reformide läbimõtlemiseks antut.

Me peame aru saama, et ainult kärpimistega ei jõua me kuhugi, meil tuleb kohendada nii oma sotsiaalkindlustuse, tervishoiu-, infrastruktuuri rajamise korraldust kui ka muuta tööd välisinvestoritega ja üldse kogu ettevõtluskeskkonda.

Tuleb arvestada ka riigi muutunud rolliga kriisi tingimustes ja ka kriisijärgses maailmas. Senine krokodillide stiilis eelarve kärpimine tuleks jätta minevikku ja teha uued kärped tulevikku vaadates. Kuid kärpimise lähtekoht on selge - võimalikult vähe tuleb kärpida kohtadest, millest sõltub kriisist väljatulek - majanduskasvu, eelkõige aga hõivatuse taastumine. Uhkete suurprojektide alustamine tuleb nüüd kahjuks tõesti mõneks ajaks edasi lükata. Samuti ei tohi teha midagi seesugust, mis takistaks struktuursete reformidaga alustamist.

Seepärast on ka teise pensionisamba küsimus väga delikaatne. On ju paljude reformide sisuks seni eelarvest tehtud kulutuste jagamine riigi ja eraisiku vahel.

Praegu muudab meie olukorra eriti keeruliseks asjaolu, et eurole ülemineku ja kriisi valutuma läbimise meetmed on lühiajalises plaanis nii mõneski mõttes vastuolulised. Struktuursete reformide alustamine maksab ja peale selle võib kaasa tuua ka ootamatuid kulutusi. Kui me struktuurseid reforme ei alusta, ei usu keegi, et me ka pärast stabiilsuspakti kriteeriumide ühekordset täitmist suudame neist kinni pidada.

Maastrichti kriteeriumide täitmisel ei peaks inflatsiooni kriteerium meile enam takistuseks olema. Jääb üle eelarve tasakaalu kriteerium. On selge, et veebruari lisaeelarve lubab meil seda kriteeriumit täita üksnes väga suure õnne korral. Kui aga teha suvel teine lisaeelarve või peatada paariks aastaks mingite kulutuste tegemine mõne miljardi krooni ulatuses, muutub vajaliku tasakaalu saavutamine võimalikumaks.

Põhiküsimuseks jääb majandusprognoosi õigsus. See peab olema väga täpne või siis piisava tugevusvaruga. Oleme ju mingisuguse defitsiidiga niikuinii arvestanud ja ka väike defitsiidi suurenemine võib osutuda kriteeriumi täitmise seisukohalt saatuslikuks.

Praegusele prognoosile ei saa me kindlad olla. On ju kevadprognoos rajatud eeldusele, et Eesti majandus enam oluliselt ei kuku, kuid pole midagi, mis seda väidet kinnitaks. Pigem vastupidi - meie nigel konkurentsipositsioon paljude partnerriikide ja konkurentide suhtes ei näita paranemise märke ja see teeb meile kriisist kiirema väljumise keerulisemaks kui neil. Veel halvem - meie peamised kaubanduspartnerid loodavad olukorra paranemisele alles aastal 2011.

Kuid küsimusest, kui palju eurokriteeriumide täitmiseks eelarvet kärpima peab, on raskem leida vastust küsimusele, kas me sel moel ka eurole ülemineku tagame. Kahjuks pole maailmas kedagi, kelle peale näpuga näidata ja öelda, et tema teab vastust. Igal juhul peame arvestama, et kriteeriumide täitmine ei taga automaatselt eurole üleminekut.

Välisanalüütikud on pidevalt toonitanud, et kriteeriumide täitmine ei ole piisav tingimus - lisaks sellele peame suutma veenda teisi, et me suudame olla konkurentsivõimelised, et me ei jää pärast eurole üleminekut vinduma, nagu mõne euroriigiga juba juhtunud on. Reaalne on risk, et kinnisilmi eurot jahtides võime kaotada nii euro kui ka suure osa toimetuleku- ja taastumisvõimest.

Järgmiste aastate eelarvepositsioon sõltub sellest, kuidas näeme majanduse taastumist ja valitsuse osa ses. Näiteks kui peame kiireid valitsuse ja omavalitsuste infrastruktuuri arendamise programme olulisteks, ei saa me praeguse maksubaasi ja -määradega hakkama. Vähemalt kriisi ajal tuleb maksude kehtestamisel lähtuda maksustamise ühetaolisuse nõude kõrval ka maksude jõukohasuse printsiibist, st varakate ja vaesemate erinevat maksustamist.

Pole välistatud, et peame ka riigi jooksvate kulude katteks makse tõstma. Kuid enim on meil vaja kõrgemat tootlikkust võimaldavaid investeeringuid, siinse ettevõtluse tugevdamist ja toetamist ning uue maaletoomist.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
09. April 2009, 07:28
Otsi:

Ava täpsem otsing