Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tähtsaim vara? Jah ja ei
Tööinspektsiooni andmeil taotleti 2008. aasta jooksul kooskõlastust töölepingute kollektiivseks lõpetamiseks koondamise tõttu 328 korral ning 2009. aasta jaanuari jooksul 62 korral. Olukord on kriitiline.
Tööjõu vähendamise hoos lähtutakse pigem finants- ja lühiajalisest vaatest. Varude liikumise terminid LIFO ja FIFO on kasutusel ka tööjõuliiasuse puhul. Last in - first out mõtteviisist (esimesena lahkub viimasena tööle asunu) on saamas personalipoliitika kirjutamata reegel. Mida väiksem koondamishüvitis, seda kulusäästlikum.
Mõelda tuleks aga sellele, miks palgati viimane ettevõttega liitunud inimene. Tõenäoliselt oli tal pakkuda midagi, mida ettevõtte vajas. See miski võis olla konkreetne oskus, teadmine, suhtumine. Nüüd on sama inimene esimesena koondatavate nimekirjas, sest hetkel on nii kõige odavam.
Kvalitatiivse hüppe saavutamiseks tööjõus tuleks rakendada hoopis first in - first out mudelit, sest vananenud oskustega töötajaid leiab tõenäoliselt rohkem nende seast, kes ettevõttega kunagi ammu liitusid. Tark valik on ühekordne suurem koondamishüvitise väljamakse, aga tööjõu kvalitatiivne tõus pikas perspektiivis.
Koondatavate valikul tuleb seaduse kohaselt lähtuda tööalastest näitajatest. Näitajaid hinnates ei tohiks otsust teha mineviku põhjal. Hindama peaks seda, kas varem häid tulemusi näidanud töötaja oskused lubavad tal jätkuvalt samaväärset sooritust näidata ka uues situatsioonis.
Tööjõu planeerimine on liiga strateegilise tähtsusega selleks, et jätta see üksnes personalitöötaja ülesandeks. Tööjõu planeerimisel on keskmesse tõusnud tööjõu segmenteerimine. Mitmed valdkonna tunnustatud eksperdid rõhutavad vajadust välja selgitada, millised rollid ja oskuste kogumid on äri edu seisukohalt elutähtsad.
Midagi sellist, nagu tegi USA ettevõte Corning Glass. Nad defineerisid neli rolli: strateegilised, kesksed (tuumrollid), vajalikud (toetavad äri edu) ja vähetähtsad. Esimesed kaks on väärtuse loojad ning viimased kaks on väärtuse toetajad. Selline rollide klassifitseerimine võimaldab siduda organisatsiooni ärivajadused ja tööturu reaalsuse.
Inimvarade inventuuri lõpetades võime leida end küsimast, kas siis inimesed ei olegi enam ettevõtte tähtsaim vara? Vastuseid on mitu. Väärtusdünaamika defineerib varasid kui võimaliku tulevase majandusliku kasu allikaid, millel on potentsiaali tõsta ettevõtte koguväärtust.
Ehk ongi siis õigus neil, kes väidavad, et mitte inimesed üldiselt ei ole ettevõtte kõige tähtsam vara, vaid ainult need, kelle roll ja oskused on ettevõttele missioonikriitilised.
Autor: Kristi Mikiver