Riik annab ja riik ka võtab?

Leon Glikman 16. aprill 2009, 00:00

Valitsuse plaan peatada riigieelarve puudujäägi lappimiseks teise samba pensionifondidesse tehtavad riigipoolsed sissemaksed on endaga kaasa toonud põhjendatud vastukaja. Oodatult on sellise plaani vastu nii teise sambaga liitujad, kui ka fondihaldureist finantsasutused, kelle valitsetav vara hulk sellise plaani rakendumisel otseselt pihta saab. Peamised argumendid sellise sammu vastu seisnevad loomulikult selles, et inimesed, keda meelitati sambaga liitutuma ja finantsasutused, kes tegid pikaajalised äriplaanid, saavad petetud ja nende plaanid, milledesse on oluliselt investeeritud, luhtuvad. Kuna riik käitus praegu sõnamurdlikult, siis ei ole ka tulevikus alust uskuda, et riik oma sõna peab ja maksed taastab, mistõttu aastate jooksul vaevaliselt ehitatud pensionisüsteem lõhutakse. Kas on üldse alust uskuda ka riigi muid lubadusi?

Sellised argumendid on küll emotsionaalsed, kuid neile on raske vastu vaielda. Tundub aga, et plaanitu on objektiivses vastuolus põhiseadusega.

Mida tähendab õiguspärase ootuse põhimõte? Lähtekohana tuleb meenutada, et seadusandlik võim kuulub Eestis riigile, mis tähendab seda, et ühiskonna õiguslikud mängureeglid kehtestab riik. Riik tugevama poolena annab ja riik ka võtab. Seega a priori võib lihtsustatult mõista, et kui riik teise samba andis, siis võib ta selle ka ära võtta. Kuivõrd riigi ja üksikisiku vaheline suhe on iseenesest ebavõrdne, siis me (loe rahvas) oleme endale jätnud mõned Euroopa Liidu õigusel ja põhiseadusel püsivad õlekõrred selleks, et riiki taltsutada ja hoida ära riigi omavoli. Sellised õlekõrred on kivisse raiutud meie põhiseaduses ja rahvusvahelistes lepingutes. Riigikohus oma lahendites õiguspärase ootuse põhimõtet nimetanud ühena kõige olulisematest õiguse üldpõhimõtetest. Riigikohus on õiguspärase ootuse põhimõtte kohta öelnud järgmist: "õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas". Riigikohus on veel toonitanud: "...õiguspärase ootuse printsiibi kohaselt on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima; igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul; seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik". Seda mõttekäiku toestab Euroopa, seega ka meie õiguse osaks olev ettenähtavuse (foreseeability) doktriin, mille all mõistetakse seda, et riik peab oma asjad seadma viisil, et inimesele kindlustatakse temapoolse otsustuse tegemise momendil negatiivse tagajärje ettenähtavus.

Kogumispensioni süsteemi olemusesse on sisse kirjutatud ootus tuleviku suhtes. Inimestele anti valida, kas süsteemiga vabatahtlikult liituda või mitte. Seejuures oli tingimuseks, et vabatahtlikult liitunud isikud süsteemist enam välja astuda ei saa. Teatud vanustele isikutele oli liitumine seevastu kohustuslik. Kõik liitunud saavad süsteemi vilju maitsta alles aastakümnete pärast, s.o pensionile jäädes. Iga liituja on kulutuste tegemisel oma elukorraldust muutnud ja lähtunud riigi lubadusel põhinevatest tulevikuplaanidest. Seega tunduks ilmselgelt ignorantsena väita, et liitujatel ei tekkinud õiguspärast ootust teise samba püsimise ja riigipoolsete kohustuste suhtes. Tänane süsteemi kardinaalne muutmine on kindlasti sõnamurdlik ainuüksi seetõttu, et riik ei ole liitumisaegses regulatsioonis ettenäinud lubatud maksete peatamise võimalust ega selle eest inimesi hoiatanud. Sellise ausa reservatsiooni puhul oleks nii mõnigi otsustanud muusuguse investeeringu kasuks.

Kui riigil vahendeid ei ole, siis kodanike eest hoolitseda ei saa. Riik võib siit tulenevalt vastu väita, et õiguspärase ootuse põhimõte ei ole olulisem sotsisaalriigi printsiibist. Sotsiaalriigi ülesannete täitmisel on otsene mõju riigieelarvele, sest vahendid kodanike eest hoolitsemiseks saavad tulla ainult riigieelarvest. Samuti võib riik väita, et tema pakutav kompromissvariant, mis võimaldas loobuda kodanikupoolsetest maksetest, tasandas õiguste riivet nii palju kui võimalik. Sellele võib vastu väita, et riigi suutmatus ei saa olla põhiõiguste riive alus. Utreeritud näiteks oleks eraomandi konfiskeerimise vastuolu põhiõigustega isegi äärmuslikus kriisiolukorras.

Andmaks hinnangut sellele, kas teise samba süsteemi muutmise näol on tegemist põhiseadusest tulenevate õiguste lubamatu rikkumisega või piiripealselt aktsepteeritava riivega, tuleb esmalt ära oodata riigipoolne lõplik ja konkreetne samm ning alles siis hinnata kindlapiiriliste õigusmuudatuste valguses, kas muudatus on õigustatud mõne teise põhiseadusest tuleneva riigi kohustusega või mitte. Minimaalselt, riik peab plaani elluviimiseks muutma kogumispensioni ja ka sotsiaalmaksuseadust. Peatamiseks on seejärel tõenäoliselt vaja vastu võtta ka seadusest alamalseisvaid akte.

Peatava seaduse otseründamine on võimalik, ent küsitav, kuna meie õigus reeglina ei võimalda individuaalkaebuse vormis põhiseadusevastast seadust vaidlustada. Sellist otserünnakut saab teostada erandjuhtudel, kui muud võimalused põhiseaduslike õiguste rikkumise lõpetamiseks puuduvad. Kas sellise tõhusa erandi rakendamiseks on alus näitab kohtupraktika. Põhiseadus sätestab, et igaühel on õigus nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel õigusi rikkuva seaduse põhiseadusevastaseks tunnistamist. Seega võib algatada kohtuvaidluse oma konkreetsete õiguste kaitseks koos taotlusega mitte kohaldada makseid peatavaid põhiseadusevastaseid seadusi.

Põhimõtteliselt võiks taotleda riigi poolt kahju hüvitamist või tegemata toimingu tegemist. Kui maksete peatamise aluseks on haldusaktid või toimingud, siis saab neid halduskohtus vaidlustada juba ainuüksi põhjusel, et need põhinevad põhiseadusevastasel normil.

Kindlasti oleks kõige lihtsamaks lahenduseks kaebuse esitamine õiguskantslerile peatavate seaduste põhiseaduslikkuse kontrolliks. Praegu ei ole teada, kuidas võimalikud muudatused täpselt välja näevad, kas kehtestatakse erinev regulatsioon vabatahtlikult ja kohustuslikele liitunutele, kas ja kuidas on võimalik sambasse kogunenud raha realiseerida, kas kavatsetakse fondihooldustasusid kompenseerida jne. Siinkohal tuleb arvestada mitmete piirangutega kohustamise ja kahju hüvitamise kaebuste esitamisel, millest on veel vara rääkida.

Põhiõigused ei tohi jääda kaitseta, ent õiguste kaitse meetmed sõltuvad riigi edasistest sammudest.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 18:02
Otsi:

Ava täpsem otsing