Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Näitus Korea nüüdisarhitektuurist
Aasia megalinnad paistavad maailmas silma kiire kasvu ja uute arhitektuuriliste lahendustega. Too kiire kasv seab ühelt poolt vastuollu uue ja vana, sest uus on tihti suurem, võimsam, kirevam ja ilusam juba rajatust ning konflikt kahe vahel on üsna tavaline. Samuti toob see kaasa üha kirjumaks muutuva üldpildi ning erinevate vaadete katla.
Teisalt jälle on see kiire progress ja linnastumine huvitav materjal arhitektidele, kes linna tervikuks püüavad siduda. Näitus Megacity Networks seda näitabki ja käsitleb arhitektide loomevõimalusi globaallinnade kontekstis. Näituse aluseks on Seoul, mis on oma 23,2 miljoni elanikuga maailmas suurlinnadest Tokyo-Yokohama linnaku järel teisel kohal.
Kuusteist väljavalitud arhitekti esinevad oma kahe viimase kümne aasta jooksul valminud projektiga, näitusel osalejate vanus ulatub neljakümnendaist aastaist kuuekümnendateni. Ehkki Koreas on hooneid loonud palju ka välisarhitektid, toob näitus esile just Korea arhitektide endi loomingu. Vaataja saab osa nii ühiskondlikest ruumidest ja eramutest nii makettide kui jooniste näol. Allakirjutanule see osa näitusest väga köitev ei olnudki, küll on omaette vaatamisväärsus suures formaadis seinale projitseeritavad linnavaated.
Tõsi, laekonstruktsioonid ja seina üleminek vähendavad vaatamismõnu, sest sellisele teemaesitlusele ei ole Rotermanni soolaladu just kõige paremini valmis ja osa piltidest lähevad seetõttu kaotsi. Samas elamuse pakub see sellegipoolest. Vaadata arhitektuurifotot ja megalinnasid suuremalt kui 10x15 foto annab tunde, justkui oleksid seal kohapeal ja kiikaks alla linna poole mäetipult. Ruumi ja mahtude ning hoonete tunnetus on hoopis teine kui väikest kaadrit vaadates.
Samuti tajub vaataja hästi nii linnade meeletut ulatust kui kitsikust, mida ühele pinnale kokku surutud inimesed-majad tekitavad. Kaheplaanilisest fotost saab suurelt kolmemõõtmeline keskkond. Juba vaid arhitektuurifotonäituse pärast, mida häid ja hästi vormistatuna näeb Eestis üldiselt harva, tasub seda kõike vaatama minna.