Ärgem mingem kergemat teed

Mati Feldmann 20. aprill 2009, 00:00

Ma olen oma töise elu jooksul kuus korda töökohta vahetanud, ühelgi juhul ei jäänud paus pikemaks kui kuu. Ühelgi juhul pole ma end kusagil arvele võtnud, pole taotlenud ega saanud kopikat-sentigi töötuskindlustushüvitist. Eesmärk on olnud kiiresti samaväärne või parem töö leida. Selle taustal tundub mulle ülekohtune, kui minu töötuskindlustusmakset tõstetakse mitu korda. Pigem võiks uue töölepinguseaduse nende punktide, mis töötukassa koormust suurendavad, jõustamine edasi lükata.

Ma saan aru, et töötukassa maksis I kvartalis neli korda rohkem hüvitisi välja kui aasta varem. Et töötute arv on kasvanud - nädalaga lisandus üle 2000 uue töötu, mistõttu töötukassa raha võib otsa saada. Aga ikkagi.

Mulle tükib pähe küsimus, kas iga töötu on teinud ikka kõik endast oleneva, et mitte edasi töötu olla. Ma saan aru ka sellest, et siinne auditoorium ei ole õige koht sellise küsimuse esitamiseks, sest enamik töötuid tõenäoliselt ei loe seda artiklit. Aga otsustajad ei ole töötud ise, vaid töötukassa, selle nõukogu, valitsus, võimalik, et riigikogu. Neile tahaksingi südamele koputada - kas on ikka ilus nii sügavale maksumaksja tasku kätt ajada.

Kui seni võis töötajapoolset maksu tolereerida kui teatud solidaarsusavaldust, siis üle 3 protsendi küündiv annab rahakotis selgelt tunda. Ütlen ausalt: mul on kahju sellest rahast.

Tõenäoline vastuväide, mis nüüd järgneb: kui ma ise peaks töötuks jääma, ma niisugust juttu enam ei räägiks. Võimalik. Aga ütlen välja oma trade off'i, mis sest, et see ei teostu. Kui ma saaks valida kahe võimaluse vahel - nõustuda maksutõusuga ja saada hiljem osa töötuskindlustuse hüvitistest või "peatada" oma maksed ja sellega kaotada jäädavalt hüvitise võimalused tulevikus -, valiks ma viimase. Iga mees on ise oma õnne sepp.

Õnneks või kahjuks selline stsenaarium ei realiseerugi, sest maksud pole vabatahtlikud. Aga on ka teine tee - lükata edasi töölepinguseaduse need sätted, mis töötukassat liialt koormaks, ja ühtlasi tööjõumaksu tõus.

See tee lähtub hetke põhimõttest, et kulusid tuleb kokku hoida, mitte neid teadlikult suurendada ja siis neile katteallikaid otsida. Töölepinguseadus, mida asuti koostama juba headel aegadel, lihtsustab töötushüvitise saamist - see ei ole põhjendatud. Me ei ole veel rikas Skandinaavia heaoluriik. Tööjõumaksude tõstmise ja suurema abirahaga me ei lähene heaolule, vaid kaugeneme sellest. Et otsesed tööjõumaksud on Eestis niigi kõrged, ei vaja tõestust.

Teisalt, aidata tuleb tõelisi puudusekannatajaid, kes ise end aidata ei suuda. Töövõimelised inimesed, kes end ise töölt lahti võtavad või lahkuvad kokkuleppel, ei peaks abiraha saama.

Mati Feldmann on kolumnist ja Inseneeria peatoimetaja.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    24. November 2011, 18:03
    Otsi:

    Ava täpsem otsing