Peen mäng see finantstsirkus

Viis kvartalit järjest pidi USA suurpank Citigroup vaevlema kahjumis. Kuues, selle aasta esimene, näitas viimaks ometi kasumit. Ja ei pea vist märkimagi, et tegemist oli tulemusega, mis analüütikute prognoosid kahvatuma pani.

Citigroupi kolme kuu numbrid olid panga olulisuse ja eelnevate suurkahjumite tõttu ühed oodatumad ja ka kardetumad finantssektori tulemused. Tänu kauplemise aktiviseerumisest teenitule ja raamatupidamisnippidele ei vedanud Citigroup investoreid alt ja näitas 1,6 miljardi suurust kasumit.

"Me oleme näinud häid kauplemisnumbreid JPMorganilt, Goldman Sachsilt ja nüüd ka Citigroupilt," kommenteeris Hill-Townsend Capitali juht Gary Townsend, kelle sõnul on see finantssektorile hea signaal.

Analüütikud ootasid USA suurpangalt 32 USA sendi suurust kahjumit aktsia kohta. Kui eelisdividendide kulu maha arvata, pakkus Citigroup võrreldavaks kahjumiks aga 18 senti aktsia kohta.

Minu jaoks on päris huvitav ja uudne olnud turu reaktsioon avaldatud tulemustele. Pean tõdema, et ma hindasin turgu kõrgemalt, asetasin taas kord numbrid ja ratsionaalse mõtlemise liiga tähtsale kohale. Minu meelest oli üsna selge, et pangad hakkavad analüütikute prognoose mingil määral põrmustama. Seda just eelkõige raamatupidamisreeglite tõttu, mis kasumit kui ettevõtte tegevuse indikaatorit veelgi devalveerinud on.

Uskusin, et vägevad pseudokasumid ei ole kellelegi üllatus ning seetõttu see finantsaktsiate hindu eriti ülespoole kappama ei pane. Aga ma eksisin.

Kauplejad ja investorid moodustavad labase lambakarja, kes jooksevad näidatud suunas, mõtlemata, kas see uus koht vanast üldse parem ongi. Valus tunnistada, aga vähemalt lühiajaliselt raha teenimiseks peab ka ise lambaks muutuma, määgima ja suure hurraaga kaasa jooksma.

Oluline ei ole mitte oluline ehk ratsionaalne analüüs, vaid lambakarja psühholoogia tundmine. Ja kõige hullem, et lõpuks võibki mingi ilus pseudokasum tekitada usalduse ja see usaldus panna asjad taas liikvele. Väga kole ja võlts.