Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Poliitiline tahe süsteemi muutmiseks on olemas
Aastal 1981 ütles USA president Ronald Reagan, et valitsus ei ole lahendus inimeste probleemidele, vaid on ise probleem.
Praegu me saame aru, et peame leidma parema lähenemise. Samas peab meeles pidama, et ülereguleerimine takistab innovatsiooni.
Regulatsiooni ümberkirjutamine keset kriisi pole lihtne, aga me saame muuta institutsionaalset konteksti, kui me näeme, et praegune süsteem ei toimi.
Üks oluline rahvusvahelisel tasemel tekkinud kokkulepe on, et järelevalve peab laienema kõikidele süsteemselt olulistele finantsasutustele, sealhulgas riskifondidele, sest nende kokkukukkumisel võivad olla makromajanduslikud tagajärjed.
Seejuures ei piisa üksikute finantsasutuste tervise hindamisest, vaid me peame vaatama, et meil ei ole kogu süsteemile laienevaid probleeme. Üheks näiteks on boonused. Avalikkuse viha on keskendunud finantstegelaste kõrgetele tasudele, kuid sel on teinegi oluline vaatenurk. Boonuste maksmise süsteem soodustas liigsete riskide võtmist, sest neid maksti siis, kui laene välja anti, mitte siis, kui laenud olid tagasi makstud. See viis lõpuks süsteemi hävimiseni. Seega peame vaatama, kas me ei loo süsteemset ebastabiilsust finantsinstitutsioonides.
Selles kriisis peame seadma prioriteedid rahvusvahelisel tasemel. Kui finantsinstitutsioonid on globaalsed, siis peavad ka raamatupidamisstandardid olema kõigile samasugused.
Seejuures peab meil omavahel olema võimalikult palju usaldust, sest usalduseta ei toimi finantsturgudel miski.
Poliitiline tahe on olemas, nüüd peame kokku leppima, milline uus süsteem peab täpselt olema.
24.04.09 Washingtonis Euroopa Instituudi seminaril peetud ettekande põhjal