Veofirma seljatas kohtus maksuameti

Rivo Sarapik 28. aprill 2009, 00:00

Märtsis lõppes eelmise aasta veebruaris alanud maksuvaidlus. EMTA tegi pärast revisjoni ASile Kaha Trans maksenõude enam kui 3 miljonile kroonile.

Maksunõuet põhjendas Põhja maksu- ja tollikeskus (PMTK), et rahvusvahelisi autovedusid tegevad autojuhid ei viibinud töölähetuses, vaid tegid oma põhitööd, mille eest peab tööandja maksma töötajatele palka.

Välislähetuste päevarahana makstavaid summasid tuleb käsitleda põhitöö eest makstava töötasuna, millelt tuleb kinni pidada ja riigieelarvesse tasuda seadusega sätestatud maksud.

Maksuhalduri hinnangul oli põhitöö eest miinimumpalga maksmine autojuhtidele tekitanud nii moraalset kui ka materiaalset kahju, võttes neilt võimaluse pankadest laenu võtta, saada õiglast haigustoetust, tulevikus pensioni jms.

Kuivõrd kaugsõiduautojuhtide töö on liikuva iseloomuga, siis ei sõltu maksuhalduri väitel töötegemise asukoht püsiva tegevuskoha olemasolust. Töölepingutes oli töötegemise kohaks märgitud "Eesti ja välislähetused Euroopas", millega oli maksumaksja sisuliselt määranud töötegemise asukohana kõik Euroopa teed, mitte vaid Euroopa Liidu teed.

Veofirma kaebas maksunõude mullu veebruaris Tallinna halduskohtusse, et see tühistataks. Seda kohus ka tegi. Kohus leidis, et veofirma autojuhtide töötamine rahvusvahelistel vedudel oli töölähetus TLS paragrahv 51 lg 1 mõistes - autojuhid on lepingu kohaselt tööle võetud vedudeks Eesti Vabariigis ja välislähetusena Euroopas ehk töölepingus on määratletud töö tegemise asukoht. Vaieldavas maksuotsuses ei märgita, milline on see õige töö tegemise asukoht, mida tööandja peaks töölepingusse märkima. PMTK pakutuga, et asukoht võiks olla "Euroopa teed", kohus ei nõustunud - töökohana lepingus tuleb märkida administratiivüksus, mitte abstraktne infrastruktuuri element.

Samuti nõustus kohus kaebajaga, et töölähetuse hüvitiste ja päevaraha maksmise korras ei ole piirangut, mis keelaks maksuvabade päevarahade maksmise töö eest, mis on seotud ringsõitudega või on liikuva iseloomuga.

Halduskohtu otsuse kaebas PMTK edasi ringkonnakohtusse, mis jättis jõusse halduskohtu otsuse.

Ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtu seisukohaga, et maksuhalduri poolt tööandja ja töövõtja vahelistele suhetele ja kokkulepetele omapoolse, tööandjast erineva hinnangu andmine tähendab lubamatut töösuhetesse sekkumist.

Lepinguvabaduse põhimõte ei tähenda, et töötaja ja tööandja võiksid maksuvaba päevaraha maksmise ja seega ka maksudest hoidumise eesmärgil vormistada töölepingus töö tegemise asukoha tegelikest asjaoludest erinevalt ning maksuhalduril tuleks sellise kokkuleppega igal juhul arvestada.

Kohtu hinnangul pole alust väita, et autojuhid värvati tööd tegema ainult välismaal (Venemaal, Norras ja/või muudes Skandinaavia riikides). Autojuhtide töö oli liikuva iseloomuga ja seotud ringsõitudega, mis algasid ja lõppesid Eestis.

Eestist lähtuvate vedude teostamiseks tuli kaebajal palgata tööjõud Eestist ning maksta päevaraha, sest töötajad pidid kandma täiendavaid kulutusi. Teenust tellisid kaebajalt Eesti ja välisriikide ettevõtted, seega oli autojuhtide töö liikuva iseloomuga ja seotud ringsõitudega.

EMTA kaebas ringkonnakohtu otsuse edasi riigikohtusse, kuid seda ei võetud menetlusse. Jõustus teise astme kohtu otsus.

Lähetuse puhul tugineb maksuseadus tööõiguses defineeritud töölähetuse mõistele ning selles osas uut õigust ei loo.

Kaugsõiduautojuhtide, st liikuva iseloomuga töö puhul on võimalik lähtuda vaid sellest, mida reguleerib kehtiv töölepinguseadus. Kaugsõiduautojuhtide puhul on tegemist liikuva iseloomuga tööga ja VV määrusega nr 453 "Töölähetuse kulude ja päevaraha määrad ning nende maksmise tingimused ja kord" ei sätesta erinevat regulatsiooni päevarahade maksmisel liikuva iseloomuga töö korral. Lähetuse ja päevaraha maksmise võimaluse määrab töötamise koht, mitte elukoht või auto peatuspaik koduriigis.

Tihti vormistatakse kaugsõiduautojuhid töölähetuses olevaks, kuigi sisuliselt pole tegemist töölähetusega. Probleem ongi selles, et lepingus poolte vahel fikseeritud töö tegemise koht ei vasta igapäevasele töö tegemise kohale.

Töötaja on töölepingut sõlmides teadlik, et ta tööd Eestis ei tee ja töölepingus on töötasuks miinimumpalk. Päevaraha ei tohiks käsitleda, kui põhitöö eest makstavat töötasu, töötajal on õigus saada oma töö eest õiglast töötasu.

Liikuva iseloomuga töö võib ka olla lähetus, kui sõidetakse erinevaid teid. Tuleb määrata, kus on töökoht ja töö määratud töökohast eemal ongi lähetus.

Näiteks kui bussijuht sõidab iga päev Tallinna-Tartu liinil, siis ei saa öelda, et ta on lähetuses. Kui aga ühel päeval peab sõitma Narva, siis see saab küll olla lähetus, sest viibib eemal oma tavapärasest töötegemise kohast.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 18:04
Otsi:

Ava täpsem otsing