(Euroopa) liit on, aga eurot mitte

Eesti teekond Euroopa Liitu on olnud nagu maapoisi pürgimine linna puhtama ameti peale.

Poisi taluperemehest isa rabas varahommikust hilisõhtuni põllul rasket tööd teha ja ema askeldas laudas-aias samamoodi, et ainult poja elu oleks kergem. Koolid seljataga, saigi poisist esmalt kõrge advokaadihärra assistent, seejärel partner. Linnasaks unistas aga juba viie rikkama advokaadi sekka jõudmisest. Kuid unustas end siis tehtut imetlema.

Taasiseseisvumisest peale oli Eesti eesmärk pääseda Euroopa Liitu, kõigi suurte hirmude kiuste, nagu iseolemise ja -otsustamise lõpp, ühest liidust teise, Moskva alt Brüsseli alla. Ja kõigi raskuste kiuste me selle ka saavutasime, läbides õpipoisi-, selli- ja meistrikatseid ehk euroraha toel lihvides oma seadusi Euroopa malli järgi ning ettevõtted-asutused euronõuetele vastavaiks.

Ülehomme täitub viis aastat partnerina liidus, aga eurot meil ikka pole. Sest jäime samuti tolle endise maapoisi kombel ennast imetlema ja saavutatut nautima. Ehk juhtus see, mille eest Äripäev Euroopa Liitu astumise eelõhtul hoiatas - eesmärgi täitudes tekib Eesti tipp-poliitikuil ja ametnikel europohmell.

Tunnistame, et ka meil olid oma hirmud, ent saime neist üle 2003. aasta referendumiks, soovitades eestimaalastel hääletada Euroopa Liiduga liitumise poolt. Ja, nagu hiljem on selgunud, oli enamikul meie hirmudel suured silmad. Nüüd sõidavad veokid täispaagiga (kes praegu veel mäletab, et enne 1. maid 2004 tohtis paagis olla 200 liitrit kütust), võime õppida ja töötada (oli küll enamjaolt paariaastane üleminekuperiood) mis tahes Euroopa Liidu nurgas ning reisida inimese kombel. Ja tulumaks on ikka meie enda tehtud.

Aga mis kõige peamine: liitumine andis suurema välispoliitilise kindlustunde, suurema turu meie kaupadele ja teenustele ning hea hoo majanduskasvule. Kahjuks küll ka suurema bürokraatia. Ja hiigelsuhkrutrahvi, aga see on juba teine jutt.

Praegu seisame silmitsi kahe sellise hirmuga, mida me tollal ette näha ei osanudki. Esiteks euro pidev kaugemale nihkumine. Ikka veel pole täit selgust, mil saame välisilmale ja -investoreile öelda, et meid ei tasu karta, et oleme niisama töökad ja tasakaalukad kui viis aastat tagasi (kui eestvedajad-riigieelarve paisutajad välja arvata).

Teiseks see, et me ei suuda äragi kasutada kõike seda, mida Euroopa Liidul meile pakkuda on. Näiteks pole meil täit suutlikkust teha liidust saada olevate miljarditega suuri investeeringuid ja turgutada sellega oma majandust - teha seda, mida just praegu raskel kriisiajal väga vaja on.

Me vallutasime Euroopa Liiduga liitudes alles ühe mäetipu oma paremaks muutumise teel, ees ootab hulk tippe veel.

Kõigepealt euro, siis elatustaseme kahekordistamine, viie jõukama riigi sekka jõudmine. Pingutused kõige selle nimel on palju tähtsamad ja põnevamad kui iseenda naba imetlemine.

Autor: ÄP