Heido Vitsur: Padari ettepanekute paketi väärtuslikum osa tulude suurendamine

Heido Vitsur 29. aprill 2009, 18:27

Hinnang kärbetele ja võimalikele
täiendavatele tuludele sõltub taustsüsteemist. Juhtunud on see, mida eelarve
vastuvõtmise ja esimese lisaeelarve tegemise ajal eelarve kritiseerijad kartsid.
Seda, et reaalse olukorra ignoreerimine sunnib aasta jooksul meile peale
suuremad ja halvemate sotsiaalmajanduslike tagajärgedega kärped kui detsembris
vajalikud oleks olnud.

Passimis- ja lootmispoliitika oleks meile võinud kuidagi sobida vaid siis, kui meie prioriteediks number üks ei oleks olnud euro. On ju suur vahe, kas vajaliku kokkuhoiu summa jagatakse kaheteist või kuue kuu peale. Esimesel juhul peaks ju kärpe sügavus olema kaks korda väiksem kui teisel.

Ma ei saa siiamaani aru, mille peale möödunud aasta lõpus loodeti. Oli ju hästi teada, et mitte ainult meie majanduskasv vaid vähemalt viiendik meie majandusest oli juba kolm-neli viimast aastat püsinud väliskrediidi sissevoolul ja et krediidi sissevool Eesti majandusse katkes kaua enne Lehman Brothersi (LB) pankrotti. Seega oli eelarve kuskil miinus kümne protsendi lähedal, (ehk umbes esimese lisaeelarve tasemel), meile garanteeritud niikuinii. Raskemini oli hinnatav LB pankroti, (tegelikult investeerimispanganduse reguleerimatuse) ja selle tagajärjel lahvatanud finantskriisi mõju. Täna hinnatakse seda mõju arenenud maailma kasvule miinus 4-5% juurde ja seda mitmeks aastaks. Aasta lõpus oldi optimistlikumad.

Alustasin rusikameetodil tehtud hinnangutest seepärast, et need on osutunud usaldusväärsemateks orientiirideks kui teised. Kuid meie SKT lähiaja dünaamika hindamisel, tasub meeles pidada ka seda, et Eesti majanduse välisvõla koorma ja valuutateenimise võime suhe on üks viletsamaid Euroopas. Seega võime arvestada üksnes tagasihoidliku välisraha sissevoolu taastumisega lähiajal. Peame hakkama oma SKTd looma suuremal määral kui kunagi varem iseenda teenitud raha eest. Aga ka seda napib meil järjest enam.

Lõpuks ei tohi me unustada ka seda, et on piir, millest alates hakkavad kärped töötama vastu nii majanduslikule kui ka sotsiaalsele stabiilsusele ning kasvuväljavaadetele. Ega ikka päris ilma asjata ei ole kogu maailmasõjajärgsel ajal räägitud vastutsüklilise eelarvepoliitika vajalikkusest. OECDle igatahes teevad meie pro-tsüklilised kärped oma mahu ja stiili pärast juba muret. Euroopas pole ju ükski riik peale Läti läinud välja nii suurtele kärbetele kui Eesti. Küll aga tegeletakse palju intensiivsemalt täiendavate tulude otsimisega kriisi ajaks. Seetõttu pean rahandusministeeriumi ettepanekute paketi väärtuslikumaks osaks tulude suurendamise poolt.

Me ei või krediitide sissevoolu ja välisnõudluse drastilisest vähenemisest tingitud majanduse kokkukuivamise ohtu enam ise suurendada. Selle vältimiseks on vaja raha ja ainuke olemasolev raha maailmas on hetkel maksumaksja raha. Raha on meil vaja ettevõtluse toetamiseks kas täiendavate maksusoodustuste või investeerimisprojektide abil, siis uue majandustõusu ettevalmistamiseks (investeeringud teadus-arendustegevusse, innovatsiooni), kolmandaks sotsiaalsete ja regionaalsete pingete leevendamiseks.

Üksikisiku tulumaksu tõstmine on hetkel praktiliselt ainuke koht, kust raha ilma majandust või inimeste toimetulekut kahjustamata võtta saab. Käibemaks selleks nii hästi ei sobi, sest käibemaksuga võetakse raha ka sellelt rohkearvuliselt segmendilt, kel tõsiseid probleeme toimetulekuga. Ka pole siin mõtet demagoogitseda, väites, et tegemist on tööjõumaksuga ja selle tõstmine kriisis rumal. Praeguses tööturu olukorras ei too üksikisiku tulumaksu mõneprotsendiline tõstmine kaasa mingit survet palkade tõusuks. Küll aga aitaks lünka, mida tooks kaasa sotsmaksule lae seadmine.

Lisaks öeldule tasuks meelde tuletada ka seda, et viimaste aastate tulumaksu alandamistega käis käsikäes hoopis palkade pretsedenditult suur kasv, mitte aga palgakasvu pidurdumine. Otsest korrelatsiooni nende kahe asja vahel igatahes pole.

Kuid kõigele vaatamata on eelarves veel kohti, mida saab kärpida. Krediidimulliga kaasnenud majanduskasvu eufoorias on ka kõige viimasel ajal riigile võetud kohustusi, mida meie majandus ei kandnud ka siis, kui neid lubati, veel vähem aga suudab kanda nüüd või lähitulevikus. Kui kõige lihtsamast alustada, siis selleks on kindlasti kriisiaega kuuluv emapalga ülemmäära suurendamine ja kui jõuda kõige keerukamani, siis endale finantsiliselt üle jõu käiva töölepingu seaduse vastuvõtmine mõned kuud tagasi. Nende vahele jäävad aga sellised sotsiaalpoliitika teostamise ebaefektiivsed meetmed nagu lastega perede toetamine läbi tulumaksusoodustuste ja õigeaegselt muutmata jäänud intressisoodustus majalaenu võtjatele.

Hoopis raske on aga anda ühest hinnangut riigi laenamise küsimusele. Kui me ei sooviks eurole üle minna, oleks riigi võlakirjade turule toomine üsna loomulik tee riigi rahaprobleemide leevendamiseks. Samas on karta, et võlakirjadega turuletulek tooks automaatselt kaasa selle, et meil jääb neljas kriteerium, see on intressikriteeriumi koht täitmata, ja seda seniks, kuni meie majandus ei ole kindlale kasvurajale pääsenud. Seetõttu saame laenata välispankadelt ulatuses, mis ei rikuks defitsiidi kriteeriumit ja seni, kuni meil veel suhteliselt hästi läheb.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
30. April 2009, 10:36
Otsi:

Ava täpsem otsing