Angie pani rahva hüppama

Eesti lavadele pole sattunud esinema just väga palju suurartiste, kelle esimese viipe peale kogu publik toolidelt püsti kargab ja tantsu vihtuma hakkab. Angie Stone'i jaoks polnud rahva käimasaamine mingi probleem.

Sõud oli Angie Stone'i kontserdil kogu raha eest ja rohkemgi. Kes oleks ette osanud arvata, et istumiskohtadega Linnahallist vaevata tantsusaal saab - selleks piisas oma koha peal püsti tõusmisest, keelatud ei olnud ka lava ette ennast välja elama minek, mida ka ohtralt kasutati. Publik oli oma pileti eest maksnud ning tahtis elamust saada, Angiel polnud mingi vaev seda ka pakkuda.

Loomulikult oli ka kontserdi muusikaline pool heal tasemel. Angie hääl kõlas väga elujõulise ning küpsena, samuti oli paladevalikus väärtuslikke leide, mis kontsertsituatsioonis läksid peale ka neile, kes ennast ehk suuremateks soulmuusika fännideks ei pidanudki.

Olulisim oli terviklik atmosfäär. Angie mõjus väga vaba ja vahetuna ning paistis enda esinemist ka ise täielikult nautivat. Absoluutselt mingit valehäbi omamata astus diiva ebamugavatest kontsakingadest poole loo ajal välja ning sikutas need kontserdi lõpul uuesti jalga. Staar tundis ennast Linnahallis sama vabalt ning koduselt, nagu keedaks köögis kartuleid.

Südamlikuna mõjus bändi tutvustamiseks korraldatud sõu. Nimelt kutsus Angie improviseeritud gala-seti jooksul bändiliikmed mikrofoni ette laulma, millega palutud ka suurepäraselt hakkama said. Erilisi publikuovatsioone pälvis bändi tugevalt ülekaaluline trummar, kes võlus publiku ära ainuüksi oma kohalolekuga.

Ühest küljest võib Angie esinemist nimetada hitikontserdiks, sest eks neid hitte programmis ikka oli. Ometi ei julge ma arvata, et hittide kasutamine juba niisamagi suurt elevust oluliselt kasvatanud oleks. Jättes kõrvale esiridadesse trüginud grupi, kellest mitmetel laulusõnad algusest lõpuni peas olid, ei usu ma siiski, et paljudele saalisviibinutele Angie laulud varasemast ajast üldse tuttavad olid. Seega ei saanud kujuneda ka efekti, mille kohaselt publik hullub tuttava pala esimeste helikäikude peale.

Isegi tema kõige kuumema hiti "I wish I didn't miss you anymore" avaakordid ei tekitanud märgatavalt suuremaid ovatsioone kui vähemtuntumate laulude algused. Kogu otseesitus oli lihtsalt nii hea, et Angie oleks võinud sama hästi laulda ka tundmatut materjali ning ikkagi saalitäie publikut ümber sõrme keerata.