Kolumn: Eesti suudab ise end päästa

04. mai 2009, 08:28

Vajadusest ettevõtteid
innovatsioonitegevusse kaasata räägitakse palju. Enamasti teatakse, et
innovatsioon nõuab raha. Tavaliselt panevad firmad igal aastal kindla osa
käibest kõrvale, et olla valmis uuteks väljakutseteks.

Ent globaalse finantskriisi tõttu ei jätku paljudel selleks raha. Võitlus ellujäämise eest on igapäevane mure. Kuna ka laenuturg on kokku kuivanud, pole ka pankadelt abi loota.

Näen väljapääsu riikliku innovatsioonifondi (EIF) loomises. Fondi saab ellu kutsuda valitsus. Seda ei tuleks teha juba olemasolevaid valitsuse fonde kasutades, vaid pakkudes 6,5protsendilise aastaintressiga võlakirju, mis tagastataks kaheksa aasta pärast.

Rahastamine peaks tulema firmadelt, millel palutakse investeerida 1 protsent palgakuludest - siit tuleks umbes 1,5 miljardit krooni. Nii era- kui ka riigiettevõtted peaksid osalema võrdsetel tingimustel. Lisaks võiks võimaldada eraisikuil paigutada võlakirjadesse 5 protsenti oma pangahoiustest. Viimastele andmetele toetudes ulatuks see 2,9 miljardi kroonini. Kolmas allikas oleks 5 protsenti pensioni II sambast, s.o umbes 0,6 miljardit.

Otsus, et osa II samba rahast läheb riigi kulude katmiseks, tuleks veel kord läbi mõelda. II samba rahaga tänaste kulude katmist võib võrrelda talumehega, kes sööb ära oma seemnetagavara, selle asemel et kasutada seda külvamiseks ja järgmise saagi tagamiseks. Miks ei võiks ka II samba raha võtta kui rahaseemet, tagamaks järgmist saaki, millest Eesti ja tema elanikud elaksid ja paremat tulevikku rajaksid?

Ühtekokku annaks kirjeldatu EIFile 5 miljardit krooni. Kas seda on palju või vähe? Kui seda on liiga palju, siis tähendab see, et ettevõtlus ja seeläbi kogu riik on tõsises hädas innovatsiooni ja turule suunatud projektide puudumise tõttu. Kui liiga vähe, kannab see head sõnumit - palju projekte on turule pääsemiseks ootevalmis.

Kriisi ajal tuleks fondi kaudu toetada just niisuguseid innovaatilisi tooteid ja teenuseid, mis on juba turule sisenemiseks valmis või on juba turul, kuid vajavad edu saavutamiseks täiendavat rahasüsti. Raha tuleks pakkuda kindlaks ajaks antava intressiga laenuna, mil oleks vajalik tagatis - üsna sarnaselt pankade antava laenuga.

Fondi hoiaks käigus väike arv töötajaid ja juhiks era- ja riigisektorit esindav direktorite nõukogu. Fondiga seotud inimesed peavad evima kõrget ärialast kompetentsi.

EIFi tegevus toetuks võlakirjade omanikele pakutava ja laenuvõtjate makstava intressi erinevusest teenitavale tulule. 0,5protsendiline marginaal ja 5 miljardi krooni suurune fond lubaksid aastas kulutada 25 miljonit krooni, mis tähendaks, et fondi pakutav aastane intressimäär võiks olla 7 protsenti. Fond tegeleks vaid väljavalitud ettevõtete uudisprojektidele laenu andmisega.

Ettevõtmisel võib olla ka positiivne psühholoogiline mõju rahvale - inimesi kutsutakse üldrahvalikule ülesehitustööle, paigutades oma säästud fondi, mis abistab ettevõtteil uusi väljakutseid vastu võtta ja olla sedasi valmis ajaks, mil turg taas normaalselt toimima hakkab.

Vahest toimiks see ka katsena testida Eesti ettevõtteid, valitsust ja ka seda, kuidas Eesti riik ja inimesed tulevikku näevad. Esiteks, kas nad näevad tulevikku ja soovivad sellesse oma raha investeerida. Teiseks, kas nad usaldavad oma säästud valitsuse kätte või näevad ses valitsuse järjekordset "tarka" katset nende vaevaga teenitu omale meelitada. Nagu ütleb inglise vanasõna: pudingu headusest saab teada alles seda süües. Fondi suurus saab selle mõõdupuuks.

Kirjeldatud innovatsioonifond oleks ainulaadne. Selle käivitamine näitaks, et Eesti ja eestlased suudavad uute algatustega teed rajada ega oota rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide päästeoperatsioone.


Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
04. May 2009, 09:23
Otsi:

Ava täpsem otsing