Pigem säästame rohkem

Barack Obama kutsub ameeriklasi üles tarbima. Gordon Brown teeb sama Inglismaal. Kütmaks tagant tarbimist, trükib esimene sisuliselt dollareid, teine naelu. Ka Eestimaal kõlab ikka ja jälle üleskutseid tarbimiseks. Seda usus, et niiviisi - kas keinsismi lummas või siis omaenda äri eduks - saab majandust käima tõmmata.

Keinsism keinsismiks, ent asjal on veel üks pisike aga. Kui ameeriklased kütavad tagant tarbimist, kandub see valdavalt omamaistele toodetele, sest 300 miljoni tarbijaga turg on tohutu sisekäibega. Sellest räägib kujukalt ka impordi ja sisemajanduse kogutoodangu pelgalt 15protsendine suhtarv.

Ka 60miljonilise rahvaga Suurbritannias on alust eeldada, et administratiivselt või emotsionaalselt suurendatav nõudlus suundub oma maal toodetud kaupadele ja loob tootjaile korrakski mingeid töövõimalusi, kuni halvemad ajad on üle elatud.

Eestiga on lood teised. Igasugune tarbimise õhutamine suurendab siin esmajoones impordinõudlust. Sellele vihjab impordi ja SKP 69protsendiline suhtarv. Lõputult ju kodumaist piima ja kevadist tohletanud kartulit osta ei jõua, kolm korda nädalas juuksuris käia on kah mõttetu. Patriotismist 75kroonist õlut Tallinnas Raekoja platsil juua on muidugi üllas ettevõtmine, ent see on koduste õlletootjate jaoks keskeltläbi seitse korda väheväärtuslikum tegu kui sama suure raha eest poest sellesama õlle ostmine.

Lisaks ei too see Eestisse ühtki uut eurot ega dollarit, mida annaks investeerida välisturgudel konkurentsivõimelise kõrge lisandväärtusega kaupade tootmiseks. Küll aga mõjutab taoline üleskutseline tarbimine välistasakaalu taas halvenemise suunas, mida me praegu kõige vähem vajame.

Eriti nüüd, kus veel mõnda aega ripub paljude pea kohal tööpuuduse kirves, oleks mõistlik kulutusi tehes mõelda eelkõige omaenda ülehomsele, mitte naabrinaise kaduma kippuvale töökohale mõnes Viru tänava kallis äris. Viimast ei päästa ka kui tahes suur kodune altruism.

Päris kindlasti ei tõmba Eesti majandust siseturu nõudlusega käima. Me võime ehk säilitada vahepealse tarbimispeo harjal loodud 1000 "pudutööstuskäitist", millest juba 1935 rääkis irooniliselt meie toonane tuntumaid uue põlvkonna majandusteadlasi Eduard Poom, ainult et sellega liiguksime üksnes naturaalmajandusliku vindumise poole. Tõsi, vana mööbli uue ja seejuures kodumaise vastu vahetamine pole vajaduse ja võimaluse korral vale tegu.

Me vajame jätkuvalt investeeringuid. Mitte selleks, et kasvatada tarbimist ja ehitada pappmaju väljale (seda võib üks rahvas endale lubada üksnes sisemaise säästu arvel), vaid selleks, et toota maksejõulistele välisturgudele. Välisraha kraanid jäävad meie jaoks veel mõneks ajaks ahtraks. Investeerida saame vaid seda, mida ise oleme säästnud. Taas oleme jõudnud "kapitali esmase akumulatsiooni" vajaduse juurde, mille puhul tuleks õnnistada sisemaist säästmist. Sedagi mõistsid Nikolai Köstner, Juhan Janusson ja Eduard Poom kolmveerand sajandi eest meist miskipärast paremini.

Tõepoolest, nagu professor Köstner on oma väga asjalikus Keynesi kriitikas 1938. aastal kirjutanud (artiklina ilmus see küll alles postuumselt 1959), ei huvita Keynesi töö saadus, tema jaoks ei ole olemas küsimust, mida produtseerida töösse rakendatavate tööjõududega - tema täishõive, mis kõige suurema sotsiaalse häda - tööpuuduse - lahendaks, ei tarvitse olla produktiivne harilikus mõttes.

Veel mõistetavamalt sõnastas nn hõivet loova tarbimise idee vildakuse rootslasest majandusprofessor Silverstolpe (1940): "Loomulikult annab pillaja inimestele küll tööd, see on tõsi, kuid ainult ajutiseks. Kui teda tahetakse nimetada ühiskonna heategijaks, võib öelda sedasama mehe kohta, kes lõbustab end aknaruutude lõhkumisega - ta annab klaasisepale tublisti tööd!"