Oleks võinud ka teisiti minna

Euroopa Liit viis aastat hiljem: mis oleks võinud minna teisiti, mida oleks ehk saanud paremini teha ja kas Eesti on ELis oldud ajaga rohkem võitnud või kaotanud?

Kindlasti oleme võitnud. Ma ei hakka siinkohal rääkima miljarditesse ulatuvatest investeeringutest, mis on tehtud Eestisse struktuurfondide kaudu. Varsti ei mäleta enam keegi, et vaid mõne aasta eest pidime isegi Soome sõites piirikontrolli läbima.

Ning tähtsaim, mida Eesti saavutas liitumisel ELiga, on majanduslikud, sotsiaalsed ja julgeoleku garantiid. Kujutagem ette, kui me praeguses majandussituatsioonis oleksime üksildane väikeriik?

Kui meil puuduks vaba juurdepääs ELi turule, kuhu üle 80 protsendi ekspordist läheb, siis ei oska ette kujutada, mida ja kuhu me müüksime. Isegi kurke poleks võimalik Peterburi turul müüa.

Eesti liitumise nimel pidid sajad Eesti ametnikud, diplomaadid ja poliitikud tegema kõvasti tööd. Kui keegi arvab, et Eestit avasüli oodati, siis on ta eksiteel. Vaatamata sellele, et paljud ELi toonased liikmed, nagu näiteks Suurbritannia või Rootsi, toetasid kohest tööjõuturu avamist uutele liitujatele, seadsid mitmed riigid põhivabadusi piiravaid tingimusi.

Üleval olid klassikalised hirmud, et uued liitujad võtavad ära vanade liikmesriikide elanike töökohad. Mäletame muinasjutte massilisest töörändest ja hirmu Poola torumehe ees. Muuseas, siiamaani tuleb Pariisis Prantsuse torumees välgu kiirusel vannitoas tilkuvat kraani parandama, kui teda hirmutada Poola torumehega.

ELi pääsemiseks pidime ka ise paljust loobuma. Eriti valus oli meie laevandusettevõtetele tax-free kadumine. See tähendas miljonite kroonide kadumist laevandusettevõtjatele.

Meile ei antud üleminekuaega tax-free kaotamiseks, nagu näiteks 1995. aastal Soomele ja Rootsile. Mäletan, kui istusin välisministrina koos tollase liitumisvoliniku Günter Verheugeniga läbirääkimiste lõppjärgus Tallinnas ühise laua taga, teemaks maksude peatükk.

Verheugen jäi jäärapäiselt oma nõudmiste juurde, et tax-free'le ei anta mingit üleminekuaega. Põhjuseks, et siis tahavad ju teised üheksa liitujat ka oma erisusi. Lisas sellele nõudis ta, et meie ettevõtte reinvesteeritud kasumi tulumaksusüsteemi tuleb muuta.

Teema oli delikaatne, sest see ei olnud läbirääkimiste objektiks. Olin sunnitud talle ka ütlema, et Eesti ei astu ELi mitte igal talle dikteeritud tingimusel. Kui maksusüsteem ei jää Eesti otsustada, siis Eesti lihtsalt ei liitu. Asi lõppes sellega, et me pidime lahendama ema- ja tütarettevõtte direktiivist tuleneva vastuolu. Kaotasime küll tax-free kaubanduse lahingu, kuid võitsime oma ettevõtte tulumaksusüsteemi sõja.

Samuti saavutasime õiguse jätkuvalt toota elektrienergiat oma põlevkivist. Eesti säilitas oma sõltumatu energiatootmise, vastasel juhul oleksime pidanud pea kogu energia sisse ostma ja oleksime jäänud ilmselt täielikku energiasõltuvusse oma suurest idanaabrist.

Ida-Virumaal säilisid ka töökohad ja see aitas ära hoida võimaliku sotsiaalse katastroofi.

Kuna põlevkivi kasutamine on ELis omane vaid Eestile, siis oli tükk seletamist nii euroametnikele kui ka kolleegidele poliitikutele, mis asi see põlevkivi on.

Anekdootlikud lood, kui olin sunnitud põlevkivitükikese taskust välja võtma ning tegema näitliku esitluse seda põlema läites, ei ole näpust välja imetud. Vajas isegi muutmist ELi direktiivindus, kuna liidus ei olnud põlevkivi puudutavaid seadusi.