Imede õu Taskus

Rehepapp on leidlik ja kaval tegelane, kes püüab võimalikult vähese vaevaga hakkama saada, trumbates üle nii mõisasaksad kui ka Vanapagana. Omanimelisse sööklasse on ta ehitanud pudelipõhjadest köögiseinad, kivikamakatest laelambid ja ajanud toolidele vaba käega värvi laiali - saigi säästlik sisekujundus tehtud.

Säästlikult üle värvitud betoonpõrandal on käigurajad sisse kulunud: külmlaua juurde suupistet valima, siis sooja leti juurde suppi ja praadi küsima, siis uuesti külmlaua juurde, et prae juurde salatit võtta, siis kassajärjekord. Mitu korda risti-rästi üle käiguteede, natuke nügimist külmleti juures, et järjekorras seisjate vahelt oma salatikest kätte saada ja voila! - ongi toit käes.

Esmakordse kliendina tegin järjest valesid valikuid. Praeks küsisin juustukattega kala. Oma viga! Mis juhtub kala ja juustuga, kui need soojale pannile oma aega

ootama jätta? Loomulikult kuivavad ära. Kartulitega sama lugu. Lauanaabri vana kooli valik oli palju kohasem - sealihaguljašš ja tatar on justkui iseteenindussöökla jaoks välja mõeldud, aeg ja temperatuurikõikumised ei avalda neile mõju. Soust ja puder olid ka seekord säilitanud oma parimad maitseomadused.

Asjassepühendatutel on Rehepapis palju eeliseid. Kõigepealt juba asjaolu, et Rehepapi leiab üles ainult osav orienteeruja - läbi pooltühja Tasku tuleb minna kõige tagumisse spordipoodi, söögilõhnast juhatatult sellest läbi ja oledki kohal. Bussijaamast tulles tuleb minna aga algul sisehoovi ja tõusta siis mööda suitsukonilist ja õllepurgilist treppi teisele korrusele. Räpasust jätkub ka Rehepapis endas - pühkimata lauad, rasvased köögiukseklaasid, koristamata tualettruum - esimesel korral oleks õigem tulla siseõue poolt, mitte noobli Tasku kaudu.

Rehepapp armastab omasid, kliendikaardiga saab päeval süüa 25% ja pärast kella viit 40% odavamalt. Hinnavaatlusel tuvastasin, et asjassepühendatud on välja töötanud ilmselt Eesti odavaimad kolmekäigulised eined:

suur taldrikutäis salatit, teine tatart ja suppi lähevad püsikliendile õhtul maksma vaid 18 krooni! Nii täis laotud taldrikuid kui Rehepapis pole ma elus näinud. Eks õpeta ka rehepapp, et võta niipalju, kui jaksad ära vedada.

Rehepapist räägitakse igasugu rahvajutte. Tema salatitega olla sellised lood, et kui tõsta see oma prae juurde, ei maksa see midagi, lisand on prae hinna sees, ja kui omaette taldrikule, siis läheb eraldi maksu alla. Seda kuulsin hiljem ühelt regulaarsööjalt, nii et kohapeal ei saanud kontrollida, aga hästi ei usu, et nii veider asi võib tõsi olla, igasugu asju ju räägitakse…