Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eestis tuleb lõpetada jäätmete ladestamine
Selleks, et saaks prügi ladestada euronõudeid järgides, on riik doteerinud 90% ulatuses uute prügilate ehitust. See muidu ühiskonnale positiivne otsus on aga ajapikku kaasa toonud olukorra, kus jäätmekäitluse uued, veelgi paremad tehnoloogiad ei ole võrdses konkurentsisituatsioonis, sest kõigile ei saa ju sedasi raha lihtsalt kinkida.
Poliitika mõju tagajärg - riigi keskkonnainvesteeringute keskus plaanib jätkata uute prügilate ehitusi ja võib lisada kamaluga tasuta raha ka olemasolevate infrastruktuuri laiendamiseks. Raiskame sellega mõttetult raha, maad ja ühte energeetilist või keemilist toorainet, mida mujal osatakse vääristada.
Euroopa parimates riikides saavutatakse reaalselt olmejäätmete 70-90% taaskasutamine. Tehnoloogiliselt on võimalik ka ilma dotatsioonideta 1000kroonisest prügila ladestustasu tonni maksumusest tunduvalt odavama hinnaga muuta orgaanilistes jäätmetes sisalduv energeetiline potentsiaal soojuseks, elektriks, süsinikdioksiidiks või metaaniks, veeauruks, osalt taaskasutatavateks ja osalt ladestatavateks mineraalseteks jääkideks ning kompostiks või kasvusubstraadiks. Seega, ladestamine ei tohiks ka meil olla enam teema, millega ametnikke saab võluda. Kuid on.
Poliitiliselt mugav on ka teine massiline jäätmekäitlusmeetod, s.o Iru põletustehas. Juba asjaolu, et Eesti Energia tegeleb projektiga, mis on tehnoloogiliste alternatiivide juures üüratult kallis ja seetõttu kõrgema riski ning suurima turumõjuga, annab aimdust, kuidas riik jäätmekäitlusse suhtub. Tunduvalt odavam on toota prügikütust.
Esimene sellist kütust kasutav käitis on Kunda tsemenditehas, kelle 2010. aasta vajaduste katmiseks kulub umbes 20% kõigist Eesti olmejäätmetest. Ülejäänule oleks potentsiaali paaril väiksemal koostootmisjaamal, mis kokku toodaksid palju rohkem sooja- ja elektrienergiat kui Iru masspõletustehas.
Tulevikutehnoloogia, mis juba Saksamaa või Inglismaa katsetehases on jõudnud turuletuleku faasi, tegeleb jäätmete keemilise töötlusega. See tulevik on lähemal, kui arvatakse, ja need tehnoloogiad võimaldavad toota saadusi, mis on elektri või soojuse müügist kordades kasulikumad. Ja võimaldavad eemalduda prügi ladestamisest või põletamisest. Eestis on õigete otsuste puhul võimalik olmejäätmete ladustamine lähema viie aastaga lõpetada. Seda juhul, kui valitsus lõpetab prügilate ehituse doteerimise.
Doteerimise lõppemisel tõuseks europrügilate väravas võetav tasu umbes 1000 kroonini tonni eest, mis peaks katma ladestamise reaalsed kulud. Selle hinna juures tekiks kiire surve jäätmete erinevate taaskasutusrajatiste ehitamiseks. See tagaks konkurentsi tekke ka prügi lõpptöötluse turul.
Eesti jäätmekäitlussüsteem on aga ülereguleeritud ja kaugel turumajanduse reeglitest. Nagu eespool Kunda näitena kirjas, on jutt, et Eestis pole prügi kuhugi panna, vale. Põhjendus on hea, et saada uut tükikest riigipirukast.
Niikaua, kuni turg on riigi rahaga ja poliitiliste kokkulepetega moonutatud ja säilivad doteeritud ladestamistasud ning miski ei soosi uute tehnoloogiate turuletulekut, jääbki meil kuulata vaid uute prügilate asutamise vajaduse nutujuttu ja masspõletuse idealiseeritud propagandat.
Ja kummalised nõudmised, et käitlejale tuleb tagada turg ehk varustatus jäätmetega. See on liikumine riigikapitalismi suunas, mis toidab monopolismi ja hinnatõusu.
Autor: Tommy Biene