Ott Otsmann - Asub metsa-tööstust arstima

Ain Alvela 13. mai 2009, 00:00

1. juunil asub Eesti Metsatööstuse Liidu (EMTL) tegevdirektorina ametisse seni viisteist aastat ehk kogu oma senise töömehepõlve Keilas

asuvat saeveskit juhtinud Ott Otsmann. Alates 2006. aastast kuulub ta EMTLi juhatusse.

Oma üheks tähtsamaks missiooniks uues ametis peab Ott Otsmann metsa- ja puidutööstusega seotud ettevõtete katusorganisatsiooni rolli tugevdamist metsatöösturite huvide esindamisel. Seda nii meil kui ka raja taga.

Näiteks seab ta EMTLi ette ülesande senisest üksjagu põhjalikuma infovahendamise oma liikmetele, olgu selleks siis ettepanekute tegemine riigitüüri juures olijatele, operatiivse statistika koostamine, laias maailmas aset leidvate arengute talletamine ja levitamine või liidu liikmete esindamise rahvusvahelistel messidel.

"Rääkida võin ma ju paljugi, aga tuleb üritada midagi reaalset ära teha," ütleb ta ise. Ja usub, et raske aeg, mis ka kodumaa puidutööstust juba kõvasti räsinud, nõuab senisest suuremat otsustuskindlust. Ja järjekindlust. Sest puu - teatavasti -, kuni sellele saag tasub sisse lüüa, kasvab vähemalt 60 aastat.

Mis ajendas kandideerima?

Olen sellel alal juba pikalt tegev olnud, nii EMTLi juhatuses kui ka üldse puidutööstuses. Liidu etteotsa oli pärast Andres Talijärve lahkumist tarvis inimest, kes asju edasi ajaks.

See amet eeldab kindlasti tihedat läbikäimist riigiasutuste ja poliitikutega?

Jah, eks Andres Talijärvel oli selles suhtes palju kogemusi. Mul tuleb nüüd hakata neid kogemusi omandama.

Kas sellise suure erialaliidu juht peab olema poliitikutega ühes paadis või pigem neile oponeerima?

Ma arvan, et tuleb ikka ühes paadis olla. Metsa- ja puidutööstus on niivõrd oluline majandusharu, et vähemalt enamikus küsimustes peaksime püüdlema ikka ühesuguste eesmärkide poole. Opositsiooni otsida pole mõtet, sest see ei taga arengut. Pigem tuleb kompromisse leida, sest kõiki osapooli võrdselt rahuldavaid lahendusi niikuinii metsanduses ei leia.

Kui tugevaks hindate EMTLi Eesti metsa- ja puidutööstuse ettevõtteid esindava katusorganisatsioonina?

Ma pean seda tugevaks organisatsiooniks. Kui näiteks maailmamastaabis moodustab Eesti metsatööstussektori toodang ehk vaid napi ühe protsendi kogu maailma toodangust, siis Eestis on tegemist olulise majandusharuga, mis annab 15-17% Eesti riigi ekspordimahust ja mis pakub tööd mitmekümnele tuhandele inimesele. Kusjuures EMTLi liikmete toodangumahu osakaal kogu metsatööstussektori toodangust on hinnanguliselt 70-80%.

Mida ettevõtjad ootavad liidult?

Seda võiks vaadata kahelt tasandilt. Esimene neist on selline, et ettevõtted astuvad liitu otsese kasu saamise eesmärgil. Et liidu tegevus oleks tulemuslik, tuleb EMTLi juhtkonnal aidata kaasa võimalikult hea keskkonna loomisele metsatööstuse ettevõtete arenguks. Ja tegelda probleemide lahendamisega, juhul kui need tekivad.

Teine on rahvusvaheline tasand, mis puudutab piiritaguseid eksporditurge. Et oma kohta hoida ja kindlustada, tuleb sihtturgudel olla aktiivne, näitamaks Eesti puidutööstuse toodangut heas valguses ning rõhuma meie konkurentsieelistele.

Millise valdkonna ettevõtteid praegune majanduskriis kõige tugevamini lööb?

Kõige probleemsem on kinnisvaraga seotud toodang, ehitusmaterjalide tootmine jmt. Kuigi, saetööstuse ettevõtted on oma riske jaganud ja maandanud, tehakse ühte, teist ja kolmandat ja kui ühes valdkonnas on mõõn, siis aitavad teised elus püsida.

Üldse kaotavad metsatööstuse ettevõtted praegu oma toodangumahus keskmiselt 30% aastas.

Kas üks suur saeveski üldse suudab ümber orienteeruda ja hakata näiteks veinikaste või puulusikaid tootma?

Ma arvan, et tegelikult suudab küll. Masstoodangu kõrval suudavad ka suuremad ettevõtted niðitooteid toota, samuti suudavad väikesemad ettevõtted toota massi või mingil ajaperioodil täiendavat nõudlust rahuldada. Palju sõltub kliendisuhetest, toodangu omahinnast ja mingites niððides võime olla hoopis olulised tegijad.

Miks sõdib EMTL järjekindlalt puiduveokite piirkaalu suurendamise eest?

See on üks probleem, mis EMTLil lahendada tuleb. Oluline on see, millise omahinnaga Eesti ettevõtted suudavad toodangut müüa.

Kui omahind on maailmaturu jaoks liialt kõrge, siis lihtsalt keegi ei ostaks meie käest. Ja kui ostakski, jääks firmade tulu ikkagi piskuks ja peagi oldaks raskustes.

Logistika ja transport moodustab toodangu keskmisest omahinnast aga märkimisväärse osa - sõltuvalt puidu vääristusastmest viis kuni paarkümmend protsenti. Sellepärast on väga tähtis, et me ei teeks mõttetuid kulutusi.

Soome ja Rootsi on maailma puidutööstusmaade seas liidrid ja kui nemad veavad ikka 60tonnise täismassiga masinatega ja meie oleme sunnitud vedama 40tonnistega, siis auto tühimassi maha arvates on üks koorem meil ju iseenesest kaks korda väiksem. Ja see teeb transpordikulu omakorda kaks korda suuremaks.

Millised etapid muudavad Eesti metsatööstuse tarneahela ebaefektiivseks?

Üks ongi see transpordiküsimus.

Teine asi on erametsaomanike maksustamine. Praeguse seisuga on niimoodi, et erametsaomanik peab tulumaksu maksma sisuliselt kogu müügikäibelt, kust kulusid maha arvestada ei saa. Et seda teha, tuleb omanikul ennast registreerida füüsilisest isikust ettevõtjaks. Samas pole müük erametsaomanikule igapäevane tegevus, seda tehakse näiteks kord kümne aasta jooksul. Ainult selleks enda FIEks registreerimine on tülikas.

Ega me tegelikult ju ei tea, mida riik sellise maksustamise arvel üldse teenib, sest eks see tingib igasuguseid skeemide leiutamisi ja trikitamist, et maksust kõrvale hiilida.

Sestap on liidu seisukoht kindel - tulumaks metsamaterjali müügilt tuleb kaotada. See tooks turule rohkem materjali, aga maksud tekivad järgmistes tarneahelates, kui materjal jõuab tehasesse ja tootena turule.

Nii et Eesti metsaomaniku paneks raiega aktiivsemalt tegelema nullprotsendilise tulumaksu kehtestamine metsamaterjali müügilt? Nagu Lätiski?

Jah, sest praegu on ju nii, et me ei tarbi ära seda puitu, mis meil juurde kasvab. Aastane metsa juurdekasv on üle 12 miljoni tihumeetri, raiume sellest aga vaevalt poole. Kasutame ära vaid 50% sellest, mida võiksime kasutada.

Võime arutleda ka niimoodi, et kui raiuksime 12 miljonit tihumeetrit aastas, tekiks juurde ka kaks korda rohkem töökohti praegusega võrreldes. Ja kuna suur osa sellest materjalist oleks eksporti suunatud, suureneks ka riigi ekspordikäive.

Kuivõrd avatud ja maailmatrendidega kursis on meie puidutööstuse ettevõtted?

Ma arvan, et üldiselt ollakse kursis. Aga ka liidul tuleb rahvusvahelisel tasandil infovahetust senisest paremini korraldada. Peame kõigepealt hankima meie ettevõtetele vajalikku infot ja siis seda neile ka jagama. Operatiivne turuinfo on firmadele praegu kõige olulisem asi.

Miks ikkagi riik ja valitsus ei tee siis ära neid Eesti metsanduse arengu seisukohalt olulisi otsuseid? Kas või seda tulumaksu asja?

Mul on tunne, et tegemata otsuste taga on riigi haldussuutmatus. Me muudkui räägime ühest ja teisest asjast ja kohtame tihtilugu ka positiivset suhtumist, et jah, see kõik on õige ja vajalik. Aga lõpuks ikkagi ei saa ära tehtud. Et oleme kõik justkui ühel meelel, et tulumaks tuleb kaotada, aga sellekohast otsust ei tule ega tule.

Milline tulevik Eesti vaata et rahvuslikku tööstusharu - metsatööstust - ootab?

Ma arvan, et see tulevik on igati hea. Mets on justkui suur päikesepatarei, mis laeb ennast suhteliselt kiiresti - 60-80 aastaga. Ja siis saavad inimesed seda taas kasutada. Kui võtame võrdluseks mingi muu ressursi - nafta või liiv või kruus - siis nende taastumisaeg on oluliselt pikem.

Seda silmas pidades on meil kasulik heaperemehelikult metsarikkust inimkonna hüvanguks kasutada. See pole mitte müügimehe jutt, vaid ma usun, et see nii ongi.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:56
Otsi:

Ava täpsem otsing