Blumbergsi töödes Läti kunstniku elu

Ragne Nukk 15. mai 2009, 00:00

Ilmars Blumbergs on läti nüüdiskunsti lipulaev ja pole võõras Eesti publikulegi. 2003. aastal esines ta Tartus ja teist korda 2007. aastal Tallinnas "Impacti" festivali raames.

See näitus on suunitluselt üsna romantilise alatooniga, kommenteerides ühe "külmetava kunstniku" elulugu. Blumbergsi inspiratsiooniks on olnud läti ekstsentrikust kunstnik ja kirjanik Voldemars Irbe, kes elas aastatel 1893-1944.

Irbe elulugu on nukralt irooniline. Töötades peamiselt tänaval, oli ta Riias tuntud eelkõige paljaste jalgade tõttu - ta ei kandud kunagi jalavarje ja hoidus end pesemast.

1920. aastaks oli Irbe avaldanud rohkem kui kakskümmend esteetika- ja moraaliteemalist kirjutist. Olles veetnud mõned oma varased aastad kloostris, oli ta sügavalt religioosne. Tema töövahenditeks olid värvilised pastellid ja must paber. Töid müüs ta möödakõndijatele väikese raha eest või andis ära tasuta. 1944. aasta Riia pommitamise ajal jätkas tänavakunstnik kangekaelselt kõnniteel joonistamist ja sai seal samas ka surma.

Pole ime, et Blumbergs, kes on ise ka Riiast sündinud, niisuguse teema oma loomingus üle võtab. Irbe oli tõeline Riia linnalegend. Tema meenutuseks on Riiga püstitatud ka pronksskulptuur.

Ilmars Blumbergs räägib endast Irbe toel ja Irbest enda kaudu. Klaaskastides lõuenditele on joonistatud vanamehe nägusid, udukogusid, ka sürrealistlike figuure. Kasutatud on palju kõikvõimalikku efemeerset materjali: karvu, väiksemat prügi, liblikaid ja kärbseid, mis on lõuendile kinnitatud sünteetilise liimiga.

Näib, et Blumbergs teostab nende tööde kaudu omamoodi taassündi. Kookonist koorumine on nii mõnegi töö põhiaines. Videotel näeb vaataja performance'i tüüpi etendust, kus kunstnik ussi moodi nahka vahetab.

Enamik töid on nimeta. Aeg-ajalt leiab aga üksikute klaaskastide alt lühikesi lauseid, mis on tõenäolised väljavõtted Irbe kirjaniku loomingust. "Ma jooksen paljajalu. Ma naudin seda" või "Kui ma nägin raudtee ülekäigule lähenevat rongi, tuli mul äkki alateadlik mõte pea rööpale panna, ja mulle tundus, et jääksin ometi terveks." Seos nende lausete ja lõuendite vahel on õhkõrn.

Näitus jääb mõjuma kui eksistentsialistlik vahepala tänavamüra ja säravate reklaamplakatite maailmale.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:01
Otsi:

Ava täpsem otsing