Hindame varad ära? Võimatu

Läbi finantsajaloo on inimesed püüdnud leida viisi, kuidas määrata usaldusväärselt kindlaks varade väärtust. Kuid need otsingud ei ole tulemust andnud ja finantskriis hävitas lõplikult lootuse, et me võiksime kunagi varadele täpset hinda omistada.

Minevikus arvestati väärtust metallrahas. See polnud kuigi hea variant, sest kullas oli veider igapäevaseid tehinguid teha, hõbe aga oli suurtehingute jaoks liiga odav. Samuti sõltus väärismetallide väärtus uute leiukohtade avastamisest.

Nii leidsid majandusteadlased ja poliitikud, et paberraha on stabiilsem ja lihtsamini kontrollitav. Ometi tõi see esmalt kaasa hoopis rohkem ebakindlust, sest seda hakati poliitiliselt kuritarvitama.

Suurema osa 20. sajandist oli inflatsioon ülikõrge, sest valitsused trükkisid muudkui raha juurde. Eelmise sajandi viimastel aastakümnetel aga tundus, et lõpuks on leitud lahendus, kui rahanduspoliitika usaldati sõltumatute keskpankade kätte.

Inimesed mõtlesid, et stabiilsus on lõpuks saavutatud, nüüd saab varasid koguda ning panna neid veel suuremate summade laenamisel tagatiseks. Kuid laenukriisi puhkedes hakkasid finantsvarad võimsalt hävima, sest keegi ei teadnud kahjude tegelikku suurust, ning kokku kukkus investeerimispank Lehman Brothers. Stabiilsus oli olnud petlik.

Finantssektorist lähtuv deflatsioon on tappev. Sellega on raskem toime tulla kui inflatsiooniga, suuresti seepärast, et intressimäärasid saab langetada vaid nullini ja siis lakkab rahanduspoliitiline meede töötamast. Hinnad aga langevad edasi.

Teine põhjus, miks deflatsioon on nii ohtlik, on see, et kõik hinnad ei liigu ühtemoodi alla. Eelkõige ei tee seda võlad.

Inflatsioon vähendab võlgade väärtust, mis mõjub laenu võtnud inimestele ja ettevõtetele nagu aeglane šampanja rüüpamine, kui jook pähe hakkab.

Deflatsioon seevastu suurendab võlga ning tundub, nagu lämmataks sind keegi raudtekiga. Kui pangad hakkavad varade väärtuse pärast muretsedes laene tagasi nõudma, siis langevad hinnad veelgi.

Poliitiline vastus deflatsioonile on tavaliselt riigi jõulisem sekkumine majandusse. Normaalsed turutingimused enam ei toimi. Vaid riik suudab võtta enda kanda kõik laenud, mida eraettevõtted peavad liiga riskantseks.

Seejuures tekitab deflatsioon radikaalset kapitalismivastasust ja üldse vaenulikkust majanduslike ning poliitiliste jõudude vastu. Teeb ju valitsus sel ajal olulisi poliitilisi otsuseid, millega otsustatakse päästa teatud ettevõtteid ja isikuid. Sellega kaasneb intensiivne poliitiline arutelu, mis võib viia ka režiimi muutmiseni.