Kolmapäev 7. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Arvamus: Hüperinflatsioon tulekul

18. mai 2009, 08:15

Mida teevad valitsused, kes seisavad
silmitsi majandusliku kollapsi ja sotsiaalsete rahutustega? Kirjanik Ernest
Hemingway vastas sellele nii: "Ebaõnnestunud valitsuse esimene
võluvits on rahvusvaluuta inflatsioon ja teine on sõda. Mõlemad toovad
lühiajaliselt rikkust ja pikaajaliselt valu."

Kaks aastat tagasi avaldas Äripäev minu artikli "Suur majanduskriis tulekul". Artikkel ilmus majandusliku eufooria ajal ja artikli lõpulauset "Kuid seekord ärgu keegi öelgu, et neid ei hoiatatud ette" ei mäleta peale autori ilmselt keegi.

Praeguseks on majanduskriis saanud sisse esimese hoo. Just nimelt esimese, sest nii nagu enamik inimesi arvab, et lähimal paaril aastal kriis ei lahene, vaid süveneb, nii kinnitab seda ka ajalooline kogemus ja kaoseteooria. Erinevused tekivad mõistmises, mismoodi kriis lõppeb. Enamik inimesi ja majandustargutajaid ootab, et taastuks endine majandusbuumi aegne olukord. Et majandust viiks edasi tarbimine ja kui laenukraanid taas lahti lähevad, siis saab tarbimismaania taas alata.

Kahjuks on see võimatu. Juba pinnapealne tutvumine kaoseteooriaga ütleb et kui isereguleeruv süsteem on ületanud kriitilise piiri, siis on tagasipöördumine eelmise tasandi juurde võimatu. Nii nagu ei ole võimalik kapitalismist tagasi minna orjandusliku korra juurde, või orjanduslikust korrast tagasi küttide ja korilaste ürgkogukondliku süsteemi juurde, nii ei saa ka praegu enam tagasi pöörduda kapitalistliku, tarbimisel põhineva majandusmudeli juurde.

Kõikide süsteemide, nii ühiskonna, firma kui ka inimese areng, toimub alati läbi tsüklite. On tasakaalu aeg, siis jõutakse segaduste ajastusse, ning seejärel korrastub süsteem uuel kõrgemal tasandil ja saadakse hakkama probleemidega, mis eelneval tasandil tekitasid lahendamata konflikte.

Igalühel on võimalik seda jälgida oma laste peal, vaadata, kuidas teismelised lähevad puberteediea konfliktide rägastikku ja kuidas nad sealt väljuvad tugevamate ja targematena kui enne, või meenutada sotsialismi lõpuaega, kus süsteem ei suutnud enam väliskeskkonnale reageerida, läks kaosesse ja seejärel moodustus uus korrastatud erakapitalil põhinev süsteem. Sama võib iga firmajuht meenutada ka oma firma arengut jälgides ja meenutades, mismoodi kriisid on firmat edasi aidanud. Ilma sisemiste ja väliste vastuoludeta ja neid vastuolusid läbi arengu lahendamata on iga süsteem praktiliselt surnud olekus.

Praegune olukord on aga väga keeruline. Majandussüsteem on jõudnud seisundisse, kus tagasiteed enam pole, kuid kõige halvem on see, et süsteemil ei lasta normaalselt korrastuda. Normaalne korrastumine tähendaks seda, et kui teed äri ja võtad majanduskeskkonnas vastu vale otsuse, siis tuleb oma tegude viljad alla neelata. Ehk teiste sõnadega, kui pank on andnud välja halbu laene, siis see pank peab minema pankrotti. Inimene ja firma, kes on hoiustanud oma raha selles pangas ja teinud sellega vale valiku, peab oma rahast ilma jääma.

Kui eraisik annab oma raha hoiule naabri kätte ja naaber sellest siis ilma jääb, ollakse ju oma rahast ilma. Lihtne ja loogiline, aga ainult siis, kui see puudutab teisi ja jääb abstraktseks konstruktsiooniks. Valitsused ja keskpangad ei taha sellega leppida, nemad arvavad, et surnud hobust on talle kaeru suhu toppides võimalik ellu äratada. Ja kui kohe ei ärka, siis on järelikult liiga vähe topitud, sest kuidagi hästi on meeles, et siis, kui hobune edukalt jooksis, sõi ta naudinguga kaeru.

Nii et lõputud abipaketid ei hakka ka niipea lõppema. Süsteemi paranemist läbi tõelise valu tulla ei lubata ja ees ootab pikaajaline hinges vaakumine.

Kuid tänu inimlikule faktorile on tulemas palju suurem häda. Majandus, mis on praegu minemas kraavi ühele poole, lendab suure tõenäosusega kraavi teisele poole. Igaüks, kes on rallit sõitnud ja tundnud, kuidas auto hakkab külg ees teelt välja libisema, teab, et liigselt rooli keerates on kerge end leida teiselt poolt kraavist.

Jah, praegu toimub palkade vähenemine ja hindade alanemine, kuid see on alles eelmäng tõelisele oopusele, milleks on hüperinflatsioon. Vaadates maailma rahanduse ajalugu on kõik korrad, kus on püütud oma vähest raha hulka parandada raha juurde trükkides, mitte oma kulusid kokku hoides, lõppenud hüperinflatsiooniga. Värskeim näide on Zimbabwe, kuid nimekiri on peaaegu lõputu - Venemaa, Ukraina, Türgi, Argentiina, Mehhiko jne. Aastaid ma ei hakka nende kriiside taha panema, neid võib igaüks internetist leida.

Hüperinflatsioon on majanduse ja rahandusega sama kindlalt kaasas käiv nagu sõnumi saatmise võimalus igas uues mobiiltelefonis. Ludwig van Mises kirjeldab seda nii: "Lõpuks ärkavad massid. Nad mõistavad ootamatult, et inflatsioon on ametlik poliitika ja kestab lõputult. Igaüks on ärevil ja tahab vahetada oma raha "reaalse" kauba vastu, ükskõik, kas ta vajab seda või mitte, ükskõik kui palju ta selle eest peaks raha maksma."

Ühe uuringu järgi, mis hõlmas 120 riiki, selgus, et viimase seitsme aasta jooksul oli 90 riigis raha kaotanud oma väärtusest vähemalt poole. 30 eduka riigi hulka kuulusid USA, Lääne-Euroopa, Austraalia ja veel mõned.

Aga seekord on süsteemi ebastabiilsus jõudnud ka arenenud riikideni ja praegu tarvitusele võetud meetmed saavad viia ainult ühe tulemuseni, milleks on praeguse rahasüsteemi häving läbi hüperinflatsiooni. Eriti kiirendab seda praegune kollektiivne vigane mõttemuster, mis kinnitab et rasketel aegadel on vaja riigil hakata rohkem sekkuma ja ise teenuseid ostma, et inimesed töötuks ei jääks.

Oleks riigi varahoidlas see raha olemas, mille eest need ostud tehakse ja palgad makstakse, oleks kõik korras, aga paraku seda pole. Ja ilma rahata teenuse ja kauba ostmise nimetamine peente terminitega, nagu keynes'lik majandusteooria või mis iganes, ei muuda asja olemust. Riik tahab saada teenust, andes vastu raha, mis hiljem muutub väärtusetuks. Paraku on nii, et kui raha juurde trükkimine (loe: abipakettide andmine) lahendaks majandusprobleeme, elaksime me juba aastasadu lõputus rikkuses.

Jah, praegu ei paista veel hüperinflatsiooni kusagilt, aga protsessidel on oma sisemine loogika ja ajakulg. Kui auto sõidab garaažist välja, siis ta ka alguses tagurdab ja sellel suunal ei pruugi olla lõppsihi asukohaga mingit pistmist. Näiliselt päästetakse praegu autotööstusi ja ettevõtteid, kuid tegelikkuses on tegemist hüperinflatsiooni poole viivate sammudega.

Mingil hetkel tõusevad hinnad ja siis on vaja tõsta palku, et inimesed saaksid hakkama. Palkade tõstmine viib taas hindade tõusule, sest kogu raha, mis olemas, hakkab otsima kaupa, ja see viib taas vajadusele palkasid tõsta. Ühel hetkel hakkab see protsess kiirenema ja valitsuste ja keskpankade unistus hoida inflatsioon kontrolli all puruneb nagu taldrik peale järjekordset kodutüli.

Kiireneva inflatsiooni ajal satuvad raskustesse kõik tootmisega tegelevad firmad, sest müüdud kauba eest saadud rahast ei piisa enam uue kauba tooraine eest tasumiseks, sest see on liiga palju kallimaks läinud. Kui tavalises majandustsüklis on peale toorainest kauba valmistamist ja selle müüki firmal rohkem raha, et osta veel rohkem toorainet ja valmistada sellest tuus toode, ehk tekib kasum, siis hüpeinflatsiooni ajal ei piisa enam kauba müügist saadud rahast uue tooraine soetamiseks ja peale iga kaubakäibe ringi on firma vaesem kui enne. Hetkel on seda kontseptsiooni raske mõista, aga kui see aeg kätte jõuab, siis loodetavasti meenub ka eelpool toodud lõik.

Kuid kõigel sellel on ka oma hea külg. Hüperinflatsiooni algus tähendab ka kriisi lõpu algust. Seda küll inimeste ja firmade aastate jooksul kogutud varade hävimise hinnaga, aga sinna ei saa midagi parata, sest see aja jooksul teenitud ja kogutud varandus on läbi peente ümberjagamismehhanismide praeguseks hetkeks ära kulutatud ja makstud välja kõikvõimalikele pensioni- ja kindlustusfondide kõrgeteks preemiateks ja palkadeks. Paraku tasuta lõunaid ei ole, see kõik tuleb kinni maksta ülejäänud maailmal. Majanduskriis on käes, hüperinflatsioon on tulekul.

Lõpetuseks kordan eelmise artikli lõpulauset, "Ärgu keegi öelgu et neid pole hoiatatud", kuid iseenesest mõista on sellest hüüdlausest sama vähe kasu kui tühjas kirikus või rahvast täis kõrtsis kõne pidamisest – keegi niikuinii ei kuula.

Artikkel peegeldab autori isiklikku arvamust.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
19. May 2009, 21:36
Otsi:

Ava täpsem otsing