Kinnitusvahendi valik eeldab kodutööd

"Ankrute valimisel ja kasutamisel tuleb arvestada nii baasmaterjali, kasutuskoha kui ka koormuse iseloomu, samuti paigaldusmeetodit ning ohutust," selgitas Baltic Bolt OÜ müügiesindaja Veiko Pekkenen betooni valamiseks ja kinnitamiseks ankrute valikualuseid. Kõikidele ankrutele tuleb ette puurida ava ja see tolmust puhastada, et suurendada ankru kinnitustugevust.

"Täpseima info saab kinnitusvahendi müüja käest, samas juba arhitektil projekti kirjutatud ankrute kasutuse otstarbekuses ei ole mõtet kahelda." Enamasti on projekti kirjutanud tootja ankrul olemas ka konkureeriva valmistaja samaväärne kinnitusvahend ning siin tasub vaagida rahalisi plusse ja miinuseid.

Levinuim ankru tüüp on kiilankur, mille paigaldamiseks puuritakse auk. Koonuseline ankrutipp hakkab ankru pingutamisel liikuma puuritud ava seina ja ankru vahele, tekitades hõõrdejõu, mis ei lase ankrul avast väljuda.

"Levinud on ka nn löögiankrud, mille põhiline eelis on pärast paigaldamist võimalus betooni sees olevasse ankrusse näiteks poldi keeramine," seletas ta. See on kui betooni keermestamine.

Ehkki tehnilistelt on see lahendus veidi lahjem, saab mõne lisaankurdusega esteetilisema tulemuse - puuduvad turritavad ankruotsad, mis on paratamatu kiilankru puhul.

Kiirem ja mugavaim variant ankurdamisel on betoonikruvi kasutamine. Erinevalt puidukruvist nõuab see siiski ettepuuritud ava, kuid tüüblit vaja pole. Sellist ankrut saab kasutada enim kaks korda: vajadusel eemaldada ja uuesti kasutada.

Vanades ehitistes ja poorsemates materjalides tuleks Pekkeneni sõnul kasutada võimalikult laienemisvõimelisi ankruid.

Rasketes tingimustes aga - halb baasmaterjal, servalähedane paigaldus, suur niiskus, vee all - tuleks eelistada keemilisi ankruid. Need on kahekomponendilised massid, mis paigaldamisel omavahel segatakse ja segu suunatakse avasse, kus toimub ankurdus. Kinnitus kannab tikkpoltidest armatuurteraseni.

Pekkeneni seletusel sobivadki ankrud just keerulisematel juhtumistel: raskemate objektide seina, põrandasse ja lakke kinnitamine, kõrgema vibratsiooniga seadmed, käsipuud, trepid, konstruktsioonid.

ASi Agore juhataja Ülo Olmi sõnul pakub nende firma kinnitusvahendeid peamiselt edasimüüjatele. Tootevalikus on näiteks kiilankrud, naeltüüblid, lukumutrid ja magnetotsikud.

"Aastakümneid oli terastross tõstetroppide valmistamiseks põhiline materjal, kuid nüüd on levinud hoopis kett ja tekstiil, kuna need on kohati palju mugavamad ja ka otstarbekamad," seletas CERTEX Eesti OÜ juhataja Erkki Laur. Näiteks suure tõstejõuga trossid on üsna jämedad ning vastavalt ka jäigad. Kett aga pole jäik ja seda saab erinevalt kangest tossist päris edukalt kokku pakkida või poolile rullida.

Erinevalt teistest troppidest saab kett-troppidel kasutada nn lühenduskonksu, mis kinnitatakse ühenduslüliga tõsterõnga külge vastavalt harude arvule. "Nii saab töö käigus harupikkust vähendades teha endale just sellise pikkusega tropi, nagu olukord nõuab," lisas ta.

Lauri kinnitusel on kett-troppe teiste materjalidega võrreldes raskem vigastada. Saab ju vigase lüli vahelt asendada, jätmata kogu troppi käigust kõvale. Seda võimaldavad ühendustes kasutatavad nn korduvkasutatavad ühenduslülid.

Siiski hoiatas ta, vaatamata näilisele lihtsusele, mitte ise troppe komplekteerida. Näiteks töökindlal tropil peab olema ka eeskirjadele vastav koormusetikett, kus on näha valmistaja, valmistamiskuupäev ning lubatud töökoormused. Seega, nagu iga tõstevahendi puhul, peab ka tropi osas jälgima turvanõudeid ning kasutuseeskirju. "Näiteks kaheharulise tropi lubatud töökoormus pole sama, mis kahe üheharulise töökoormuse summa, kuna tööolukorras ei pruugi koormused harude vahel võrdselt jaguneda," tõi Laur esile eksperimenteerimise ohtlikkuse.

See-eest teatud juhtudel ongi trosstroppe hea panna koormuse alt läbi. Teisalt võib trossiga kergelt koormat vigastada. Seetõttu ongi kasutusel tekstiiltropid, mis aga ise on suhteliselt kergesti vigastatavad.

Trosstropid on parimad ülisuurte koormuste tõstmisel. Näiteks Soomest toodavad kuni 68 mm läbimõõduga terastrosstroppide üheharulise tropiga saab kergitada 5 tonni.

Terastrosstroppe tuleb enne kasutamist kontrollida, et trossil poleks katkenud kiude ega suuri kulumisi. "Kui aga tross-tropp on keerdunud või deformeerunud või trossi organiline südamik punnitab kiudude vahelt välja, siis tuleb see tropp kindlasti kasutusest eemaldada," hoiatas ta. Samuti tuleb neid kaitsta teravate nurkade ja niiskuse eest. Ka tuleb jälgida tekstiiltropi kiudude seisukorda ja teha tööd vaid vahemikus -40 kuni +100 kraadi. Tropil peab olema etikett lubatud töökoormusega või see on tähistatud liidesel.

Väiksematel tõstmistel on abiks kett-talid ja tross-talid. Esimesed on eelkõige tõstmiseks, teised pigem pingutamiseks ja koormuse vedamiseks.

Lisaks troppidele soovitab CERTEX Eesti OÜ juhataja Erkki Laur keerulisemate esemete tõstmiseks ka mitmesuguseid klambreid ja haaratseid.

Levinuimad on lehtmetallide tõsteklambrid. Neid on nii horisontaalseks kui ka vertikaalseks tööasendiks. Esimeste lubatud töökoormus antakse alati paari, mitte tüki kohta.

Samuti tuleb arvestada klambri haardeulatuse ehk sobiva lehe paksusega. Osa mudeleid on mõeldud lehtmetalli tõstmiseks alates ühest millimeetrist, osa alates 50 ja enamast millimeetrist.

Vertikaalse tõstmise haaratseist kasutatakse enim liigenditega universaalhaaratsit, mis võimaldab koormust tõsta ja teisaldada kõikides asendites. Mitmetele metallprofiilidele, näiteks I-tala, raudteerelss, tarvis on aga disainitud spetsiaalsed tõstehaaratsid.

Lehtmetallide tõsteklambritest enamik ei ole ette nähtud igasuguste spetsiaalteraste tõstmiseks. "Siis peaks konsulteerima müüjaga, kes leiab lahenduse koostöös tootjaga, tehes muudatusi haardelõua ehituses ja materjalis," uskus Laur.

Samuti on olemas spetsiaalsed klambrid roostevaba või poleeritud teraslehe tõstmiseks. Siin peab jälgima, et haardelõuad materjali ei vigastaks.

Tõsteklambri muretsemisel soovitab ta aga jälgida kindlasti seda, et kaasas oleks tootjatehase sertifikaat.

Samuti küsi müüjalt kasutusjuhend.