Solaris lõpetab Kultuurikeskuse

Praegu Estonia vastas valmiv Solarise keskus tundub panevat punkti seni kreenis olnud Teatri väljakule, endisele mastaapsele Kultuurikeskusele, mis algas teatri eest ja ulatus Liivalaia tänavani. Ehkki kuni viimase suursõjani oli see Estonia-esine ala üsna agulliku hoonestusega, peale mõne pangahoone, hakkas just siin esimest korda ja senini kõige enam käega katsutavalt sõjapurustuste kaudu vormuma unistus oma, rahvusliku tunnetusega linnakoest.

Koos iseseisvuse kaotamisega tuli eesti arhitektuurilgi hakata kohanema võõraste tahtmistega. Aga vormistus oli justkui iseseisvusaegse esinduslikkuse edasiarendus. Mahukam ehitamine algas 1940. aastate keskel ühes nõukogude okupatsiooni tagasitulekuga, kui sõjas iseendi purustatud linnade asemele lubati luua maine sotsialistlik paradiis. On ju arhitektuur tihti olnud valitseva ideoloogia, eriti propagandistliku käegakatsutav dekoratsioon.

Mastaapsete ja sunniviisiliste taastamistööde apoteoosiks kujunes Tallinnas märtsipommitamisel purustatud Estonia - rahvusliku monumendi - taastamine. 1945. aastal toimunud arhitektuurivõistluse järel taastati juugendteater viie aastaga Alar Kotli projekti järgi kolmandiku võrra suuremana. Stalinistlik taastamine rõhutab hoones klassitsistlikus keeles eesti ja n-ö vennasrahvaste sõprust sotsialistlikus soustis. Nii vormus Estoniast sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik maja. Stalinism ootas arhitektidelt sambaid, ehisviilukesi, hammaslõiget, karniisi, lopsakat voluuti ja selle vahel nõukogude atribuutikat.

Uut ja ilusamat elu tõotav sotsialistlik realism armastas maailma kultuurist meelepärase noppimist, sest varsti pidi ju vana maailm rändama ajaloo prügikasti.

Eestis säilis asutuste ja kortermajade puhul muule Nõukogude Liidule võõras saksalik terrasiitkrohv, kõrge kelpkatus, hillitsetud dekoor, vaid detailides tuli arglikku nõukogude atribuutikat. Lisandus ka rahvusliku alltooniga pae ohter eksponeerimine. Iseseisvusaegne arhitektuurikeel suubus üsna sujuvalt stalinismi.

Et nõukogude võim eitas eraomandit, asendus Eesti linnaehituses senine domineeriv majakaupa kavandamine ansamblilise linnplaneeringuga.

1945. aastal toimunud üleliidulise võistluse järel kavandasid Otto Keppe ja Voldemar Meigas Harald Armani Tallinna uue üldplaani raames Viru väljaku alale kahehektarilise Keskväljaku. Selle ministeeriumihooneid sisaldava esindusväljakuga pidi ansambliliselt liituma kultuuriasutusi majutav Kultuurikeskus.

Armani kavandas Kultuurikeskuse väljakuna, mis ristub Rävala puiesteega (toona Lenini pst) ja hargneb nüüdsete Lembitu ja Lauteri tänavatena lõuna suunas.

Kujunev majadeansambel -Estonia, selle vastas Teaduste Akadeemia, väljaku ümber kunstimuuseum, raamatukogu ja teised kultuurihooned - pakkus ometi võimalust toestada ammune vajadus kulukate kuultuuriasutuste järele ja veel koondatud kujul. Lenini puiestee koos Lembitu ja Lauteri tänavaga planeeriti valdavalt korterelamutele.

Suurejoonelisest plaanist suudeti 1950. aastate keskpaigaks valmis ehitada Estoniast vasakule jääv Põllumajanduslike Keskühistute Keskliidu hoone (Enn Kaar, 1952), mõned elamud Lenini pst (nn teadlaste maja, Edgar Velbri, 1953), Lauteri ja Lembitu tänaval. Lisaks Kultuurikeskust ja Keskväljakut siduma pidanud hoonestu Estonia pst lõunaservas.

Okupatsiooni teise kümnendi koidikul asus võõrvõim pressima Eesti arhitektuuri halastamatult stalinistlikku vormi, mis aga hiljem laiali vajus.

Stalini surmale järgnenud sula-aastate algul valitses ideevaakum: läänega kontaktid puudusid, idast tulevaid eeskujusid ja stalinismi näha ei tahetud, seega joonduti oma 1930. aastate arhitektuuri järgi. Peatselt puututi kokku ka Lääne uusimate trendidega. Neist vahest äärmuslikum on Tallinna Laululava kerkimine (1959-1961).

Uues vaimus valmis Rävala puiestee äärne Teaduste Akadeemia modernne raamatukogu (U. Tölpus, 1959-1962). Kultuurikeskusse lisandus hiljem Raine Karbi tööna nüüdseks osaliselt lammutatud Sakala Keskus, endine poliitharidusmaja (1983-1989). Selle postmodernistlike, kuid ümbrusega haakumatuid vorme sõimati rahva seas peatselt Karla katedraaliks.

Paari aasta eest alustatud Solarise hoone istutamine Sakala keskusse aga viib Kultuurikeskuse poole sajandilise ooteaja järel lõpuks tasakaalu. Raivo Puusepa lihtsad vormid sulanduvad ümbrusse.

Koos 1948. aasta ÜK(b)P Keskkomitee kultuurijälitavate otsustega hakkas stalinism ennast tõsisemalt ilmutama ka Eestis.

Järgnenud 1949. aasta suurküüditamine ja 1950. aasta EK(b)P Keskkomitee 8. pleenumi vallandatud suurpuhastused kultuuriringkondades tegid kiire lõpu ka arhitektide isepäisele loomingule. Kaheksanda pleenumi käigus määrati enamikule võtmekohtadele Venemaa eestlased või venelased, kes jälgisid Eesti arhitektuuri lõplikku suundumist sotsialistlikele rööbastele.

Kümnendivahetusel pääsesid arhitektuuris senise saksaliku alltooniga liigendatud mahukäsituse ja napi dekoori asemel maksvusele tuimad massid ning lopsakas ornament. Jutustavaks muutunud ornamenti saatsid nüüd veelgi massiivsem karniis, frontoon, sammastik (Sõpruse kino Tallinnas, P. Tarvas, August Volberg, 1952-1955). Nii Tallinna Stalini väljak (aastani 1949 Keskväljak) kui ka Kultuurikeskus pidid saama veelgi monumentaalsema ilme. Stalini väljaku tsentrisse pidi nüüd kerkima Moskva stalinlikest tornidest lähtuv Nõukogude Maja (Oleg Ljalin, 1952-1954).

Stalini surma järel jäi siinnegi arhitektuur algul vormiliselt samaks, ehkki muutusi oodati. 1955. aasta 4. novembri ÜK(b)P Keskkomitee otsus liialdustest arhitektuuris seadis põlu alla senise lopsaka stalinismi. Tulemusena jäid palud pooleliolevad hooned äkitselt ilma projekteeritud dekoorist (Eesti Energia maja Tallinnas, Uno Tölpus, 1954-1956). Läänega kontakti polnud, idast ei tahetud kuuldagi. Tulemusena joonduti oma 1930. aastate arhitektuuri järgi (elamu Narva mnt, P. Härmson, 1959).

Teisalt, kuna horisontaalset akent pidas nõukogude käsitus kapitalistlikuks, sobis eesti 1930. aastate vertikalismi kaldunud esindustraditsionalism modernismi juurde hiilimiseks igati.