Puidutööstus vajab uusi nišše nagu janune vett

Artikkel

- Uudised
- Ain Alvela
- 20. mai 2009 kell 21:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Puidutööstus vajab uusi nišše nagu janune vett
Kuigi enamik metsa- ja puidusektori ettevõtetest vaevleb majanduslanguse küüsis, leiab siiski edukaid puitu toorainena kasutavaid ettevõtteid. Näiteks Lahemaal toimetav perefirma Põhjala Puu TÜ toodab oma Laastukojas katuselaaste ning ettevõtmise hing ja eestvedaja Üllar Hendla nentis, et tellimuste järjekord ulatub augustikuusse.
"Nojah, kui arvestada, et varem oli järjekord aastapikkune, siis võib ju öelda, et praegu on tellimused justkui kaks korda kukkunud," märkis Hendla. "Aga 3,5 kuu pikkune järjekord on meie seisukohast ka väga hea."
Laastukatuse tellijate seas on nii talupidajaid kui ka firmajuhtidest suvilaomanikke ja Hendla hinnangul on laastukatuse kasuks otsustamine maailmavaateline küsimus.
"Inimene, kes eelistab puitu ja teisi looduslikke materjale, ei pane oma majale iialgi plekist katust," ütles ta. "Ja kui laastukatus on kord juba paigas, siis vaatad seda naudinguga. Silm puhkab peal."
Hendla sõnul on oma nišis tegutseval puiduettevõttel tarvis panustada toodangu kvaliteedi heaks. Paari aasta taguse ajaga võrreldes on kliendipoolset hinna üle kauplemist rohkem. Aga oma nišist kinni hoidmine on vajalik, sest praegu on kõige suuremad kaotajad just väikesed saekaatrid, kes keskendusid buumi ajal vaid saematerjali tootmisele.
"Sellised saekaatrid ei suuda ka oma toodangut turu muutunud nõudlusega kohandada, hakata laudade asemel näiteks mänguasju tootma," tõdes Hendla. "Neil ei jää muud üle, kui kõvasti kulusid kärpida ja senisest kõvemat müügitööd teha. Ja kui sellega ei õnnestu välja vedada, siis järgmine samm ongi juba pankrot."
Samas möönab ta, et nüüdseks on arutu ja valimatu ostuorgia läbi ning olukord siirdub taas normaalsuse rööbastesse.
Praegu, kui puidutoore on tootjatel käes odavamalt kui kunagi varem, muutub iseäranis oluliseks tootmisprotsessis sellele toorainele suur lisandväärtus anda, et tooteid saaks võimalikult suure kasumlikkusega müüa.
Palkmaju valmistava OÜ Hobbiton tegevjuhi Andrus Prangli sõnul on puidu väärtustamiseks võimalusi palju. "Pelgalt laudade saagimisega puidule palju väärtust juurde ei anna," märkis ta. "Üks kasulik tööstusharu Eestile on palkmajade ja puitsõrestikmajade valmistamine."
Prangli selgitas, et enamik neist ettevõtteist paikneb maapiirkodades, kolmandik neist on väiksed kuni 15 töötajaga firmad, mis annavad tööd umbes 3500 inimesele. Ta märkis, et puitmajade kui tervisliku elukeskkonna populaarsus maailmas üha suureneb.
Puidust mänguasjade tootmisega tegeleva FIE Peeter Seene arvates tuleks puidule lisaväärtuse andmiseks sellest midagi reaalselt valmistada, mitte materjali üksnes palgina maha müüa.
"Asju tuleks rohkem teha ja otsida neile turgusid," kinnitas Seene. "Olen tähele pannud, et mõnikord tulevad Eestis toodetud puitesemed ringiga Saksamaa kaudu siia tagasi - see on kummaline."
Otseselt saematerjali vääristamise ehk termiliselt töödeldud ehituspuidu tootmisega tegeleva OÜ TreTimber juhatuse esimees Tarmo Tamm tunnistas, et nišis olla on hea küll, aga sellesse nišši jõudmiseks tuleb ettevõttel ka väga palju investeerida.
"Nüüd aga tahavad pangad raha tagasi - kiiresti ja kohe," märkis Tamm. "Eks me saame ainult ennast süüdistada, et käiberahaks saadud raha kusagile ära investeerisime. Aga toota me võiksime ikka endistviisi, sest lõppturul pole nõudlus kusagile kadunud. Kuid praegu on meie suurim mure käibevahendite puudumine, pangad aga, kes varem pakkusid maksepuhkusi jne, pole praegu küll paindlikkusest midagi kuulnud."
Tamm on seda meelt, et kogu tööstusharu on sisuliselt pankade pihus ja tarvitseks neil vaid ette võtta ja väljalaenatud raha tagasi kutsuda, kui järele jääks piltlikult öeldes vaid must maa.
"Pankade jäikus on piiripealne tegevus ja see võib kergesti ettevõtte ka pankrotti suunata," tõdes Tamm. "Ma olen pangas öelnud, et kui meid rahast tühjaks tõmbate, siis tulge ise ja hakake hööveldama."
Saematerjaliga seotud osa puidutööstusest kummitab praegu paradoksaalne olukord - puidu madala hinna tõttu ei kipu metsaomanik metsa raiuma ja materjali müüma. Samas see, kes lauda ostaks, kaupleb hinna võimalikult madalaks. Saekaatrid on n-ö kahe tule vahel ja sellepärast virelevadki. Tamme meelest ei lahene asi enne, kui laod tühjaks saavad, siis peaks suurenev nõudlus ka puidu hinda kergitama hakkama.
"Ka meie korjasime valmistoodangu ladudest kokku ja müüsime ära, parem väike miinus kui üldse mitte midagi," nentis Tamm. "Mis selle kriisi ajal muud teha, tuleb kapitali koguda, tooteid arendada, kulusid kärpida, koolitustel käia ja kõiki neid paljuräägitud tarkusi rakendada."
Nišši sisenemise barjäär on Tamme hinnangul kõrge - sa pead kas midagi väga tarka ja ainulaadset välja mõtlema või soetama seadmeid, mida teistel pole. Aga nõnda võibki ettevõte sattuda olukorda, kui käibevahendeid enam ei jagu.
Puuinfo projektijuht Märt Riistop on seda meelt, et puidu- ja metsatööstuse hädade põhjus on puidu tarneahela ebaefektiivsus. "Halvim on see, et konkurentidega võrreldes suuremaid kulutusi peame tegema just lõpptarbijani viiva ahela alguses. Nii kandub ebaefektiivsus edasi kogu ahelale," tõdes Riistop.
Olukorrad üleilmsel puiduturul võivad üle öö muutuda, sestap peavad ettevõtted kõigepealt valdama operatiivset turuinfot ja seejärel suutma muutustele ka kiiresti reageerida.
Eesti Metsaseltsi president Heiki Hepner näeb puidutööstuse languse peamist põhjust nigelas nõudluses.
"Näiteks vineeri kasutatakse nii ehituses kui ka mööblitööstuses ja mõlemad on praegu majanduskriisi tõttu mahtu vähendanud," märkis ta.
1. juunil Eesti Metsatööstuse Liitu (EMTL) juhtima asuv Ott Otsmann tunnistas, et kõige laastavamalt tabas majanduslangus kinnisvara ja ehitusega seotud puiduettevõtteid. Tema hinnangul on meie puidutööstuse toodangu osakaal maailma kogutoodangust küll vaid ühe protsendi kandis, ent mingis nišis võiksime olla hoopis olulisemad tegijad.
"Nišše on kindlasti palju, masstoodangu kõrval suudavad ka suuremad ettevõtted nišitooteid toota, samuti suudavad väikefirmad toota massi või mingil perioodil täiendavat nõudlust rahuldada," iseloomustas ta puiduettevõtete tegevusstrateegiat. "Niššide leidmise kõrval on oluline otsida ka perioode, millal üks või teine toode töötab."
Et õigel ajal õigesse nišši siseneda, on tarvis operatiivselt kursis olla trendidega, mis üleilmsel puidutoodete turul valitsevad. Ott Otsmann näeb ka EMTLi järjest suurenevat rolli infovahendajana - rahvusvahelisel tasandil infovahetust tuleb senisest märksa paremini korraldada.
"Peame kõigepealt hankima Eesti ettevõtetele vajalikku infot ja siis seda neile ka jagama," rääkis Otsmann. "Operatiivne turuinfo on ettevõtetele eriti praegu kõige olulisem asi."
ASi Stora Enso Eesti nõukogu liige Rait Hiiepuu märkis aprillis Pärnus peetud metsanduse kontaktpäeval, et Eesti metsa- ja puidutööstuse konkurentsivõime tugineb suuresti jätkusuutlike hoiakute ning tõekspidamiste kujundamisel ühiskonnas. Need peaksid tema hinnangul soosima kodumaisel taastuvressursil baseeruvat tootmist ja energeetikat.
"Tegelik otsustaja on lõpptarbija, sh ka riik ning omavalitsused, kel on selles vallas hea võimalus näidata oma eelistust kodumaise taastuva ressursi suhtes," selgitas Hiiepuu, kes on veendunud, et mida aktiivsem on puidukasutus koduturul, seda tugevamad on meie puidutööstuse tipud välisturgudel.
Tarneahela esimene lüli on metsaomanik ja tema maksab tulumaksu kogu käibelt.
Kui maksab, sest eraisiku tulumaksu metsamaterjali müügilt laekub 30 miljoni krooni ümber aastas, mis teeb raiutava metsa tihumeetri kohta pisut üle 10 krooni. See on materjali hilisema töötlemise kuludelt laekuvate maksude ja tekkiva lisandväärtusega võrreldes täiesti tühine summa.
Näiteks Lätis on erametsaomanike tulumaks metsamaterjali müügilt null.
Puidu eelistamise nõude saab kirjutada riigihangetesse, riik saab kasvõi moraalseltki toetada ühistegevuse arengut kohalikus metsanduses.
Oluline on omavalitsuste jt riigiasutuste koostöö ja koosmõtlemine piirkonnas töötavate metsanduslike ja puidutöötlemise ettevõtetega. Kusjuures metsaomanike ühendused peavad muutuma tööstusele partneriteks. Säärane partnerlus eeldab omakorda võetud tarnekohustuste täitmist, mis tagab tootjatele toormekindluse.
Hetkel kuum