Aeg noppida kriisi magusamaid vilju

Kevad tuli isegi sel aastal. Ja koos rohu tärkamisega paistab ka mustem masendusaeg möödas olevat.

Kui sügisel veel peamiselt halati ja talvel räägiti juba sellest, et halamisest pole kasu, siis nüüd loen ma Äripäevast pidevalt artikleid, mis näitavad, et ettevõtjate mõtlemises on hullem möödas.

Enam ei domineeri valjuhäälselt valitsuse abi nõudjad ega räägita kohe-kohe saabuvast pankrotist. Selle asemel on välja ilmunud optimistlikud keskmised ja väikeettevõtjad, kes räägivad rõõmsalt oma nutikatest ideedest senise äriplaani kohendamisel või uue tegevuse alustamisel.

Kui Euroopas meie kaupa ei vajata, siis sihime Jaapanit. Kui lihtne laud enam ei müü, siis teeme oma puidust hoopis mänguasja. Kui piima eest enam suurt midagi ei maksta ja vili ikaldub aastast aastasse, hakkame lihaveiseid kasvatama. Mitte et see kõik niisama lihtne oleks, et nüüd muudame natuke seda ja teeme toda ja Eesti majandus lööb uuesti õitsele nagu võilillepõld.

Aga suhtumisest algab kõik. Mina julgen väita, et Eesti majandusime kokkukukkumisest saadud vapustus on möödas ja enamik on olukorraga kohanenud.

Õnneks on üsna kiiresti aru saadud, et pole võimalik oodata kriisi möödumist ja ellu jääda, vaid tuleb tegutseda uutes tingimustes. Seda on mõistnud ka Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, kes on väiketootjate kinnitusel erinevalt paari aasta tagusest olukorrast ka pisikese toetuse küsijate suhtes palju lahkemaks muutunud.

Lihtne majandustõde ütleb, et kriisi ajal hea ideega alustamine võib suure tõenäosusega kiire edu tuua. Meenutan, et näiteks LHV on nii oma tegevuse alustamise kui ka pangaks muutumise sättinud kriisiaega. Jänesed šampanjat ei joo.