Esmaspäev 23. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Päev pärast homset: lääs peab õppima säästma, ida tarbima

Relika Mell 22. mai 2009, 00:00

Katastroofifilmis "The Day After Tomorrow" (2004) tabab maailma hulk seninähtamatuid kliimakatastroofe, hiigeltorm ujutab New Yorgi üle ning suurlinn mattub seejärel paksu jääkihi alla. Filmi lõppedes on ellujäänud silmitsi hoopis teistsuguse maailmaga, kus senised seadused ja reeglid on lakanud kehtimast ning need tuleb uuesti kehtestada. Sellises olukorras on ühelt poolt loomulik ja mõistetav, et inimesed küsivad endalt ja üksteiselt, mis täpselt juhtus ning miks, ent ellujäämise seisukohalt on sel hetkel palju olulisem teada, mida edasi teha ja milliseks uued olud kujunevad.

Sama võib öelda ka meid tabanud üleilmse finants- ja majanduskriisi kohta: on oluline, et me mõistaksime selle põhjusi ja sellest õpiksime, ent veel olulisem on aru saada, mis suunas on maailma finantssüsteem muutumas ja edasi liikumas ning millised on uued mängureeglid.

Vastupidiselt varasematele majanduskriisidele maailmas on raha- ja kapitaliturud ning maailmamajandus tervikuna seekord väga tõenäoliselt tõsiste struktuursete muudatuste lävel, mille käigus lakkavad kehtimast mitmed reeglid ja jõuvahekorrad, millega seni harjunud oleme.

Ehkki USA jääb eeldatavalt veel vähemalt aastakümneteks maailma olulisimaks majandusjõuks, on USA-keskse maailmamajanduse ja -poliitika periood lõppemas ning maailm muutumas multipolaarsemaks. Arenevad majandused mõjutavad üha rohkem kaubavooge ja uute investeeringute jaoks atraktiivseid majandusharusid ja turge, vastavalt nende endi vajadustele. Pangandus läheb selle vooga kaasa.

Tugev pangandus põhineb usaldusel, stabiilsusel ja tugeval reguleeritusel. Paljud lääne finantskeskused on neid omadusi aastate vältel evinud, kuid nüüd pärast kriisis raputada saamist seisab neil ees usalduse taastamise raske tee.

Mulli lõhkemine tõi esile ka makromajanduslikud probleemid, kus tasakaal on paigast ära ja kritiseerima ei peaks mitte ainult defitsiidis riike, vaid ka ülejääki tootvaid riike. Lääs peaks õppima vähem tarbima ja rohkem säästma, samal ajal kui ida peaks õppima rohkem tarbima.

Näiteks võib oodata, et Hiina mõju suureneb veelgi, nagu ka Lähis-Ida koostöö nõukogu (GCC) riikide oma. Samuti on üha enam hakatud rääkima sellest, et G20 riikide grupil on potentsiaal võtta lühemas või pikemas perspektiivis üle G7 riikide roll maailmamajanduses.

Klassikaline pangandus sünnib taas. Derivatiivsete instrumentide ulatuslik levik ei järginud enam ammu reaalmajanduse arengut, vaid hakkas elama oma elu, mis viis lõpuks tohutus mahus varade (küll enamikus virtuaalse vara) hävimiseni finantsturgude kriisi tõttu.

"Uus maailmakord" tähendab ka lihtsamat, läbipaistvamat ja riskidele vähem aldist pangandust. Pankade kasumid vähenevad ning suureneb vastutus klientide krediidikõlblikkuse ja finantstehingutega seotud riskide hindamisel, mistõttu riskiga korrigeeritud tulud ei peakski oluliselt vähenema.

Märgatavalt rangemas seadusandlikus raamistikus kui praegu tegutsevatele jae- ja investeerimispankadele jääb vastukaaluks tegutsema suurema tegevusvabadusega (ent praegusega võrreldes siiski rohkem piiratud ja reguleeritud) hedge-fondide, private equity fondide ja kinnisvarainvesteeringute sektor.

Valitsustel on käpp panganduses sees. Eriti need valitsused, kes on mõnede suurte pankade "päästmiseks" pangad enda kontrolli alla võtnud või neis olulise osaluse omandanud, hakkavad üha rohkem sekkuma finantsturgude tegevusse. Eeldatavalt hakkavad uued riigiosalusega pangad pelgalt omanike huvide kõrval rohkem arvestama ka avalikku huvi, mis omakorda survestab sarnaselt käituma ka teisi nn tavalisi panku.

Eesmärk on nullriskiga pangandus. Finantskriis suunas fookuse ka riiklike ja rahvusvaheliste panganduse ja finantsteenuste järelevalveorganite võimalustele, võimekusele ning nõrkustele, muu hulgas viidates paljukiidetud Basel II raamistiku võimetusele ja ebaadekvaatsusele riskide varajasel tuvastamisel.

Tuleviku regulatsioonid peavad veel enam püüdma täpsustada piisava kapitaliseerituse mõistet ning tõenäoliselt tekib surve tõsta kohustusliku (reserv)kapitali määra.

See ei ole sugugi lihtne ülesanne, seda enam, et on ka selge, et rahvusvahelistel regulatsioonidel on mõtet vaid juhul, kui mängureeglid on samad kõikides maailma riikides. Sellest tulenevalt omaks G20 riikide vastav kokkulepe oluliselt rohkem potentsiaali kui G7 riikide oma.

Eesti riik ei ole pidanud pankade päästmiseks maksumaksja raha kulutama. Ent näiteks USAs, Suurbritannias, Hispaanias ja Iirimaal, kus tarbijate laenukoormus on suhteliselt kõrge ning kinnisvara väärtus kõige rohkem langenud, on valitusustel suur surve, kui mitte lühiajalises, siis pikaajalises perspektiivis kindlasti, suurendada maksulaekumisi.

Üldises majandussurutise olukorras paneb see riigid tugeva surve alla, seda enam, et samal ajal tuleb neil riikidel säilitada ka riigiosalusega pankade kasumlikkus ja atraktiivsus tulevaste ostjate jaoks.

Aeg on talveunest ärgata. Suur osa maailma finantsinstitutsioonidest on langenud talveunega sarnanevasse passiivsusse, mis on ekstreemseid olusid arvestades mõneti mõistetav reaktsioon. Kriisisituatsioonis on ikka tendents tegelda põletavate päevateemadega ja kaotada hetkeks silmist pikaajaline fookus. Ent muutuvates tingimustes eristuvad just need pangad ja ettevõtted, kes pelgalt ellujäämise tagamiselt suudavad üle minna uuele pikaajaliselt edukale ja jätkusuutlikule strateegiale, ehk leiavad viisi, kuidas kriisist võitjana välja tulla.

Artikkel põhineb PricewaterhouseCoopersi uuringul "The Day After Tomorrow".

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 18:06
Otsi:

Ava täpsem otsing