Reklaamklipp muuseumitele

Möödunud laupäeval toimus Eestis esimest korda aktsioon Muuseumiöö, kus õhtu jooksul olid mitmed muuseumid üle Eesti külastamiseks tasuta.

Samuti sai näha ekspositsioone või improviseerimist, mida külastajale muidu ei näidata - näiteks Eesti Arhitektuurimuuseumi "õudne" väljapanek hoone keldris.

Tähendas see muidugi mõnel pool tunglemist - näiteks Kumu katuseterrassile vaid üheks õhtuks rajatud kohvik osutus nii nõutud kaubaks, et järjekord segas näituse vaatamist. Samuti oli veidi ootamist Meremuuseumis, et mõnda laeva, näiteks meie allveelaevade uhkuse Lembitu spartalikke tingimusi kaema pääseda. Energiakeskusse ei hakanudki tunglema, sest seal lookles terve õhtu järjekord.

Ruumikitsikus tunduski õhtu märksõna olevat. Kui see kõrvale jätta, oli tegemist igati kiiduväärt ettevõtmisega. Kuni nelja tunni jooksul jõudis pealinnas külastada paari-kolme väljapanekut. Kõigi läbikappamine polnudki vast eesmärk, sest inimese vastuvõtuvõimel on ka piirid. Pigem töötas see õhtu kui treiler ehk isutekitaja kinos, millest saad maigu suhu ja järgmisel korral tuled juba ise. Leidsingi end päev hiljem vanalinnast Laboratooriumi tänavalt, kus Eppingi Torni uks ahvatlevalt lahti oli, nii konkreetse torni kui ka pealinna linnamüüri ajalugu endasse ahmimas.

Ühtlasi tajusin siis (ja korduvalt, kui väliskülalistele tarvis vanalinnas ringkäiku teha), et sisserännanuna (8 aastat pealinnas) tean tegelikult riigi pealinnast ja ajaloost vaid riismeid. Või kui olengi kunagi teadnud, siis on mälestused kasvanud infovoo alla mattunud. Samuti jõuab siis kohale, kui hästi on meil vanalinna hoitud ja taastatud. Näiteks Eppingi Torn on ilusti korda tehtud, et nauding vaadata. Nii otsustasingi seal oles igal nädalavahetusel vähemalt ühte muuseumisse midagi põnevat otsima minna. Niisiis ei olnud Muuseumiöö ühekordne aktsioon, vaid nagu ka mõttetalgud Minu Eesti, näeb selle tulemusi pikema aja vältel. Loodetavasti muuseumites.