Hispaania bingohullus lööb kasiinosid

Kadri Bank 25. mai 2009, 00:00

Tema ees letil on peale äsja lemmikuks valitud Maxi Rollo veel värvilised säilituskarbid, odava väljanägemisega kõrvarõngad, mitu kilo roosat tükiseepi, hõbedased rannamatid ja muud kraami. "Oota, cari?o (kallis - toim)," sõnab laua taga seisev noormees malbelt ja jätkab meie neljaliikmelise seltskonna dokumentidelt nimede mahakirjutamist. Ta selgitab, et letil olevatest auhindadest saame valida endale ühe, kui vähemalt tunni bingosaalis veedame, ja jagab meile kliendinumbrid. Küsin, kuidas rahvast neljapäeva õhtu kohta on, ja ta vastab diplomaatiliselt: "Normaalselt."

Normaalselt tähendab seda, et saalis, mis on klaasiga jagatud tubakasõprade ja -vaenlaste vahel, on inimesi umbes poolsada. Kohti oleks tegelikult vähemalt 240 mängijale, eks majanduslangus on teinud siingi oma töö. Ametlik statistika näitab hispaanlaste seas siiski bingo püsivat populaarsust, mis edestab isegi kasiinosid. Näiteks kui 2007. aastal tehti bingosaalides panuseid 3,6 miljardi euro eest, siis kasiinode käive oli vaid 2,5 miljardit. Viimaseid on kogu Hispaanias kõigest 40, bingosaale aga kümme korda rohkem (ainuüksi Eestis on mängupõrguid 110). Mäng on olnud aastakümnete jooksul koguni nii menukas, et 1990. aastate alguses oli riik sunnitud bingosõltuvuse vähendamise nimel võidetavate summade ülempiiri alandama.

Lobisejaid siin ei sallita, sest ruumi sisenedes saadetakse meile vaikust nõudvaid pilke. Kohe selgubki, et filmidest tuttava bingomeluga pole päriselus midagi pistmist. Siin käib tõsine sport, mis nõuab keskendumist.

Meie juurde marsib quicker. Sügavsinises vormis naine laob lauale oma ametinimele vääriliselt kiirete liigutustega meie esimesed bingopiletid ja pistab kaheeurosed mündid randmekotti. Lae all helendavatel teleekraanidel lõpeb hispaaniakeelne lembelaul ja mäng võib alata.

Üksteise järel ilmuvad ekraanile pallid, millel olevaid numbreid loeb ette ei-tea-kust kostuv monotoonne naishääl. Numbreid "tulistatakse" nii kiiresti, et mul on raskusi järjel püsimisega. Siis tehakse meile arusaamatul põhjusel paarisekundiline paus ja loosimine jätkub.

Ühtäkki märkab mu sõber, et tema piletil on rida täis. Ta hüüab üle saali: "Bingo!", mispeale mäng katkestatakse ja quicker ilmub meie laua juurde niisama kiiresti, kui ta sealt enne kadus. Õnnejoovastus muutub aga kohe piinlikkuseks, sest eelnev paus tähendas, et keegi oli juba rea täis saanud. Pealegi oleksime sel juhul pidanud hõikama bingo asemel l?nea (rida - toim).

Esimese mängu järel, mis kestis vaid paar minutit, on meie seltskonnal vererõhk laes. Otsustame tarbida kohalike seas tuntud bingosaali lisaboonust - õhemale rahakotile sobiva hinnaga jooke. Odav menüü on siia meelitanud ka nokamütsiga vanema mehe, kes õnnemängus ei osalegi, vaid suppi ja hamburgerit naudib. Kõrvallauas istuv keskealine naine, kes mänguvoorus ka tegelikult piletil kõik ruudud täis sai, pistab esimesed eurod taskusse ja heidab jope nagu soojendusdressi õlgadelt.

Kõik ülejäänud mänguvoorud mööduvad meie jaoks ühtmoodi. Ikka jääb paar numbrit puudu. Mängijad, kelle seas on nii keskealisi kui ka eakaid, sekka mõni noorgi, märgivad aga staažika liigutustega numbreid tavaliselt kolmel piletil korraga. Naisele kõrvallauast naeratab õnn veel mitu korda. Peale võitude toob mängusaali elevust vaid seinal jalutav priske cucaracha (prussakas), kelle kelner kiirelt lömastab.

Kogu aja jälgivad meid turvakaamerad, quicker'id ja rangeilmelised mustas kostüümis naised, keda ma ei oska muuks kui korrapidajateks pidada. Varsti märkabki üks neist meie käes fotoaparaati ja käsib selle viivitamatult ära panna.

"Kas tõesti käib mäng 9000 euro peale?" küsime ühelt saalitöötajalt summa suuruse üle imestades. "Mis 9000? See on ju 90, lugege komakohti ka!" kõlab vastus. Nii et mängus on vaid poolteist tuhat krooni.

Pärast tundi bingosaalis, nelja peale kulutatud viitkümmet ja mitte ühtki võidetud eurot ootavad meidki letil paberirullid ja muud auhinnad. "Ärge neid sõrmuseid võtke, need tõmbuvad varsti mustaks," soovitab endiselt lahke noormees leti tagant. Lahkudes kuuleme veel, kuidas äsja saabunud pensionärid talle peast oma kliendinumbrid dikteerivad. Professionaalid ikkagi.

Eesti Loto juhi Aivar Lepa sõnul ei ole neil plaanis bingosaale rajama hakata, sest see eeldaks kinnisvaraga tegelemist ja teistsuguse mängutüübi kasutuselevõttu.

Lepp on aga veendunud, et järgmisel aastal, kui jõustub hasartmänguseaduse kaughasartmänge puudutav osa, hakkavad Eestis välismaised või siinsed korraldajad pakkuma internetibingot. Ta lisab, et ka praegu saab Spordiennustuse ASi kodulehel bingot mängida. "Aga see pole kaugeltki nii populaarne kui Rootsis, kus see on pokkeri järel teine internetimäng ja erinevalt pokkerist ka kasvava trendiga."

Rootsi on ka riik, kus on bingosaalid olemas, aga Lepa mäletamist mööda neil vähemasti paar aastat tagasi hästi ei läinud. "Meil on konverentsidel juttu olnud, et lõunamaades ongi ühistegevused palju populaarsemad. Inimesed veedavad palju aega väljas, käivad pubides või mängivad bingot," ütleb Lepp.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 18:06
Otsi:

Ava täpsem otsing