„Pane poliitikule pasunasse!“ mentaliteedist

29. mai 2009, 10:07

Viimasel ajal kuulen lakkamatut poliitikute
kirumist. Mõned lausa arvavad, et kui praegust valitsust poleks võimul, oleks
Eestis ilus elu. Faktid, peeglisse vaatamine ja uued ettepanekud seejuures ei
ole popid, ärapanemine ja otsustajate üle ilkumine on.

Paljudes inimestes tegutseb poliitikud jälgides justkui üks tige eit, kes viriseb iga taadi sammu üle. Ükstapuha, kas taadil oleks võimalik teisiti teha või mitte. Kõik, mis taat teeb, on vale.

Lahti on läinud lauskirumise meistrivõistlused ja kõige enam punkte saab see, kes kõige enam kasutab sõimusõna Ansip. „Valitsus tehku kõik korda ja mina vilistan, kui midagi ei parane,“ on saanud inimeste mentaliteediks.

Jääb tunne, et paljud arvavadki, et nad on oma elu pealtvaatajad ehk istuvad teatris ja vaatavad, kuidas härrad Ansip ja Laar nende heaks tegutsevad. Ning siis otsustavad, ise midagi tegemata, kas see neile meeldib või mitte. Kuna mäng käib aga inimestele endi elu(keskkonna) paremaks muutmiseks, on selline kõrvaltvaataja positsioon arusaamatu.

Arvustamise asemel on vaja hädasti uusi ettepanekuid ja värskeid mõtteid. Näiteks, kui Ansip oma tiimiga ei meeldi, kes võiksid siis riiki juhtida?

Küll aga kuuleb ettepanekuid stiilis „valitsus lasku kõik ametnikud lahti“ ja kui see juhtuks, siis võib ette arvata, et kirujad hakkavad kurtma, miks valitsus midagi tööpuuduse vastu ei tee. Hästi mugav on probleemidele tähelepanu juhtida, kui ise ka ei tea, kuidas õige oleks.

Lauskriitika ei vii edasi, vaid tekitab asjatuid pingeid. Konstruktiivsest kriitikast koos ettepanekutega on aga ülisuur puudus. Näiteks, vähe on sel aastal kuulda ettepanekuid väljastpoolt valitsust, kuidas lõigata 95st miljardist 8 ära?

Muide, riigikogu liikmete ja presidendi naise palgakulu on hinnanguline probleem, mitte eelarveprobleem. Tõsi, selle raha saaks kokku hoida, vallandades kõik riigitöötajad, ja mõned miljardid jääks ülegi, aga selle võiduga poleks midagi teha, kuna siis poleks enam ka riiki.
Muidugi võib küsida, miks üleüldse nii ebarealistlikud eelarved on tehtud, aga näidake mulle ettevõtet (või riiki), kes poleks oma 2008. aasta eelarve prognoosis liialdanud.

Mina igatahes arvan, et Eestil on väga hea valitsus kõikidest võimalikest poliitilistest kombinatsioonidest, mis võiksid olla. Tõsi, ideaalis võiksid kõik inimesed ilusamad ja paremad olla, aga ikkagi tuleb olemasolevate õunte pealt otsustada.

Peamiseks põhjuseks on see, et ma ei tea praeguse valitsuse mitte ühtegi korruptsioonikahtlustusega otsust. Nagu Jüri Mõis, arvan minagi, et riigi tasandil ei ole korruptsioon praegu probleemiks.
Seda aga ei saa öelda eelmise valitsuse koalitsioonierakondade, Keskerakonna ja Rahvaliidu kohta, kus Villu Reiljani, Ester Tuiksoo või Edgar Savisaare iga kolmas samm jättis küsitava mulje. Kahjuks nüüd on see risk jälle kätte jõudmas.

„Tegelikult valitsused ei lahenda probleem, vaid seavad need lihtsalt uude järjekorda,“ on öelnud USA kunagine president Ronald Reagan. See tähendab, et valitustele ei saa panna liiga jumalikke ootusi.
Ei ole nii, et kõikjal mujal on head valitsused, aga meie oma on must lammas valgete seas. Või oskab keegi välja tuua, millises Euroopa riigis on praegu valitsuse vastu suur usaldus?

„Kui teil on efektiivne valitsus, siis on teil diktatuur,“ ütles USA ekspresident Harry Truman. Selle peale mõeldes tekib küsimus, kuivõrd head teadmised inimestel demokraatiast üleüldse on, kui nii paljud ülevõimendavad Ansipi võimu ja peavad teda kõikvõimsaks (mõned lausa tulnukaks). Kas inimesed ikka teavad, et demokraatlik poliitika on kompromisside mäng, mitte ühe mehe võimutsemine? Veelgi laiendades tähendab see, et Eesti edu sõltub sinu, minu ja kõikide teiste inimeste tegevustest just praegu, mitte pelgalt valitsusest, kes jagab makse laiali. Pealegi, kui kõik inimesed oleksid inglid, poleks valitsust ju vajagi!?

Lausa utoopia on ekspertide valitsusest rääkimine. See eeldaks, et kusagil ringlevad geniaalsed ideed, mis ei jõua otsustajateni. Mulle tundub, et päris nii see pole. Peale selle, et valitusse ei soovi praegu keegi minna, sealt pigem lahkutakse, pole ka võhikute politiseerimisel mõtet. Tõsi, poliitilisel kultuuril on vajakajäämisi, aga peame selle poliitilise kultuuri edendamisega edasi minema, ei ole lihtsalt võimalik vajutada „restart“-nuppu ja alustada täiesti puhtalt lehelt.

Sellele aitab näiteks kaasa õigete poliitikute tunnustamine, et kasvatada eelkujusid uute eetiliste poliitiliste jõudude tekkimisele. Stiilis „kõik poliitikud on sead,“ tekitame aga vastupidise reaktsiooni: tõelised sead jäävadki poliitikasse, muud loomad lahkuvad sealt.


Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    29. May 2009, 12:16
    Otsi:

    Ava täpsem otsing