Tõehetk Eesti moodi

Meedias on laia kõlapinda leidnud ärimeeste eravestluste tsenseerimata salvestuste levimine ja nende muutumine üldrahvaliku meediatsirkuse objektiks. Kas selliste detailsete stenogrammide lisamine uurimismaterjalidele teenib ikka kindlasti õigusemõistmise ja tõe väljaselgitamise huve?

Paljud meist said kõhutäie naerda, kui lugesime üles, mitu korda Villu Reiljaniga seotud asjades figureerivad vestluskaaslased on kasutanud eravestlustes "m" tähega algavaid sõnu või lubanud mõnele rahvaasemikule ora delikaatsesse kohta suruda.

Kuid asi on naljast kaugel. Kas me ikka adume, milliseid ohte peidavad seaduste suundumused ja nüüdistehnoloogia areng inimeste maine kahjustamisel? Salvestatud ja internetis avaldatud info jääb igavesti ringlema infovälja. Roppsuu-ärimeesteks tituleeritud kodanikel on pea võimatu selgitada oma lastele lugupidava suhtlemise vajalikkust, isegi kui nad näitavad oma kõnepruugi suhtes üles avalikku kahetsust. Inimesed on saanud külge eluaegse stigma, mida kaudselt tsementeerib õiguskaitseorganite enesestmõistetav autoriteet. Küsimus pole isegi avalikustamise põhjustes, vaid tõenäosuses, et kui selline info on juba uurimismaterjalidele lisatud, tulebki arvestada võimalusega, et see saab avalikuks.

Meediatarbija seisukohalt piisab sellistele kodanikele lõpliku hinnangu andmiseks juba avaldatud vestluskatketest, kohtuotsusega seda arvamust enam ei muuda. Kui juba on kõnelusi seaduslikult salvestatud, stenografeeritud, avaldatud ja uurimismaterjalidele lisatud, on see paljude meelest piisav alus otsuse langetamiseks. Väärib märkimist, et osal meediast läbikäinud juhtudel on avaldatud ka õigusemõistmise seisukohalt kõrvaliste isikute vestlusi.

Riigi kohus on hoida ühiskonna liikmeid ja nende lähedasi selliste kannatuste eest, mille põhjustamine ei teeni seadusreservatsiooniga lubatud põhiseadusliku kaitse piiramise eesmärki.

Küllap on vaid käputäis inimesi valmis "Tõehetke" saate moodi avaldama kõigile oma olmelisi saladusi, jommis peaga välja prahvatatud loba või eravestluses pillutud ja kontekstist väljarebitud teravmeelsusi.

Igast meie liigutusest, tarbimisharjumusest, mõttevahetusest või linnaruumis liikumisest jääb põhimõtteliselt salvestatav ja taasesitamist võimaldav elektrooniline jälg, mille kogumisele ja uues kontekstis avaldamisele seab piiranguid ainult info käitlejate tehniline võimekus ja info valdaja eetilised tõekspidamised. Õiguslik kaitse jääb siin paraku hiljaks - kahju sünnib enne, kui õigus oma aeglaselt jahvatavate veskitega jaole jõuab.

Lahendust olukorrale on raske leida. Reeglid on muutunud sedavõrd kõikelubavaks, et kogu privaatsuse kaitse raskuspunkt taandub peamiselt õiguskaitseorganite enesekontrollile ja mõõdukusele oma õiguste kasutamisel. Kui ses vallas peaks midagi halvenema, jääb kodanikele üle ainult arvestada sellega, et eraelu efektiivne kaitse on jäänud minevikku.