Musi võlub õdususega

Artikkel

- Uudised
- Heidi Vihma
- 11. juuni 2009 kell 21:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Musi võlub õdususega
Alustati vinoteegina, siis sai veini kõrvale ainult nipet-näpet. Nüüd on menüü märksa rikkalikum ja toidud üllatavalt maitsvad.
Musi näeb välja peaaegu nagu seltskondliku vanatädi võõrastetuba eelmise sajandi esimesel poolel. Põhiliseks muljeloojaks on tigudiivanid ja -tugitoolid. Õdusust lisavad soojad värvid, pehmed vaibad, vaimukad detailid (eriti tualetis, see on omaette vaatamisväärsus). Ja mis peamine - Musil on hing.
Mis see tegelikult on ja milles see ilmneb, seda on raske kirjeldada, nagu ikka paranormaalseid asju. Aga olemas ta on, seda tunneb juba ukselt.
Osa sellest on tõenäoliselt ka Musi maitsvate ja lopsakate roogade sisse sattunud. Eelroaks valisime foie gras'ga croissant'i, aga nii, et saaksime sellest kahekesi osa. Kahe portsjonina serveeritud croissant ei koonerdanud ei hanemaksa ega salatiga, oli klassikaliselt rammus ja mõõduka maitsestusega, nii et nuummaksa ehe maitse sai vabalt domineerida.
Ka grillitud pardirind ja lestafilee köögiviljadega olid suurepärased. Lest tagasihoidlikuma, pardirind aga üllatavalt vürtsika lisandiga, mis eriliselt hästi sobis kokku just pardi kõrvale pakutud Shiraziga. Veinivaliku jätsin kelneri hooleks ega pidanud kahetsema.
Magustoiduks saime ahjusooja "maailma parimat juustukooki" - vana aja stiilis lopsaka maitsega, kuid modernselt mõõdukas koguses.
Musi toidud on nii vormilt kui ka maitselt isikupärased ning meeldejäävad. Sellist nuumhanemaksa ja salatiga sarvesaia pole ma kusagil varem saanud, samuti oli pardifilee maitsestus ja eriti selle piprane lisand väga huvitavad. Nii soola kui ka suhkruga ollakse Musis mõõdukas, domineerivad ürdid ja vürtsid.
Virtuaalne musi ehk Musi koduleheküljel olev menüü ja reaalne musi ehk kohapeal kasutatav pabermenüü oleksid justkui ise ilmast pärit, nii et eelnev tutvumine menüüga ei anna õieti midagi. Pigem tasub usaldada kokka ja lubadust, et iga nädal pakutakse Musis midagi uut.
Usaldust osatakse Musis luua nii toidu kui ka teenindusega, seal on mõnus, sõbralik ja kodune. Kelner märkab tühja veiniklaasi ja ettekandja annab teada, et kook on parajasti valmis saanud ja see on ahjusoojalt eriti hea. Oli küll hea, nii et sai otsa enne, kui õieti suupäraseks jõudis jahtuda.
Muule mõnule lisaks on Musis parajasti toidukunsti näitus - peakokk Jaak, kelle hobiks maalimine, on sedakorda "maalinud" toiduga ja fotograaf Lauri tema toidumaalid fotole jäädvustanud.
Kõikide teoste juures on ära toodud ka retsept, kuigi ilma kogusteta, sest kunstnikud numbreid teatavasti ei armasta.
Reede õhtu järgi otsustades tasuks Musisse minnes laud eelnevalt kinni panna. Musi on väike, pealegi on seal erakordselt soodsad tingimused pikaks oleskeluks, eriti tagasaalis: kui tugitooli või diivanile korra maandud, siis niipea tõusta ei taha.
Hetkel kuum