Ummikutest päästab auto asemel ratas

"Ega Tallinnas pole rattaga liiklemiseks tingimused halvad, välja arvatud kesklinnas, kus on mõned kohad, nagu näiteks Viru väljak ja Pärnu maantee, kus ruumi jääb nii väheseks, et pole enam ohutu. Aga muutuma peaks üldine suhtumine ja liikluskultuur," rääkis SA Tallinn 2011 juhataja Mikko Fritze.

Fritze sõnul peaksid autojuhid aru saama, et rattaga sõitjad on autost nõrgemad, aga ratturid ajavad linnas õiget asja.

"Autoga sõit linnas on mõttetu. Ma pole auto vastane, mulle meeldivad autod, aga mõistusega võttes saan ma aru, et pole ühtegi põhjust, miks linnasõiduks autot eelistada. Rattaga sõit on tervislik, rattaga saab kiiremini, ei pea otsima parkimiskohti ja sa ei reosta loodust ega õhku. Ainus miinus ongi ohutus, et äkki keegi sõidab sinust üle. Aga tihti on rattur ohtlikus situatsioonis ka ise süüdi," rääkis Fritze.

Muutus on varasemaga võrreldes siiski üsna suur. "Olen Eestis rattaga sõitnud üheksa aastat ning kui algul oli see üsna karm, siis praegu on muutust tunda," rääkis Fritze.

Suur osa inimesi elab kesklinna lähedal ning sõidab autoga vahemaid 5-6 kilomeetrit. "Ei ole vaja minna lehe järele või sõbra juurde autoga," rääkis Fritze.

Takistuseks pole ka vihmane ega külm ilm. "Need on ainult vabandused. Miinus 20 kraadiga on mul mäesuusatamisprillid. Kui vihma sajab, kasutan purjetajapükse. Ja rattaga sõites ei saagi külm hakata," rääkis Fritze.

Algatuse Eesti Rattarikkaks Tallinna koordinaatori Mari Jüssi sõnul on kõige teravam probleem linnas rattaga liiklemisel turvalisuse küsimus. "Kesklinnas rattaga sõitmine vajab harjumist ja harjutamist," rääkis Jüssi.

Kiireima turvalisuse probleemi lahendusena näeks Jüssi kesklinnas, sarnaselt Helsingi ja Stockholmiga, 40kilomeetrise piirkiiruse kehtestamist.

Rattaparklate puudumist Jüssi eriti suureks probleemiks ei pea. "Tööle minnes saab tööandjaga ikka kokku leppida, kuhu ratas panna. Ja tänaval leiab alati mõne posti või toru, mille külge ratas lukku panna. Problemaatiline on ainult vanalinn, kus võib selleks olla liiga vähe ruumi," rääkis Jüssi.

"Igapäevasõite eelistatakse teha vanemat sorti ratastega. Paraku on Eestis rataste järelturg peaaegu olematu. Sõitjad otsivad neid tikutulega taga. Võiks tekkida sama fenomen, mis 80ndatel, mil meie turg ujutati kasutatud autodega üle," rääkis Jüssi.

Jüssi sõnul on igapäevaseid rattasõitjaid palju juurde tekkinud. "Kui varem võis kesklinnas näha päeva jooksul paari jalgratturit, siis praegu on linnaruumis peaaegu kogu aeg mõnda ratturit näha."

Peale kasvab uus põlvkond 20-25aastaseid, kes ei ole kinni müütides, et jalgrattasõit linnas on sport, mis ajab higistama, nii et hiljem ei saa pesemata koosolekule minna. Linnas, kus tuleb üsna sageli punase tule taga seista, ei saa nii kiiresti sõitagi. Kõigis Põhjamaa riikides sõidetakse lühikesed linnasõidud rattaga," rääkis Jüssi.

Tallinna transpordiameti juhataja Andres Harjo sõnul ei ole võimalik piirkiirusega seonduvaid plaane kommenteerida enne, kui saadakse kätte Tallinna Kesklinna valitsuse tellitud eksperthinnang kiiruste vähendamise kohta kesklinnas, mis peaks valmima augustis.

Tallinna kommunaalameti juhataja Ain Valdmanni sõnul oleks piirkiiruse kehtestamine kesklinnas ratturitele suur võit. Eriti lihtne oleks seda teha praegu, mil autoliiklus on tavapärasest hõredam.

Valdmanni sõnul on tema Tartu kolleegid tõstatanud ka küsimuse ratturite kõnniteedel sõitmise lubamisest. "Teemad on üleval ning mida rohkem sellest räägitakse, seda rohkem jõuab see inimesteni," rääkis Valdmann.

Üldiselt on Valdmanni sõnul aga arengu- ja järeleandmisruumi mõlemal poolel. "Tihti näeme rattureid sõitmas kõnniteedel slaalomit jalakäijate vahel, mis on teadupärast keelatud. Samas on ka autojuhtide liikluskultuur teada, mõned ei näita suunatuldki, rääkimata kergsõidukite talumisest enda kõrval," rääkis Valdmann.

"Kui vaadata Tallinna ülikoolide parklaid, siis suur osa tudengeid tuleb loengusse autoga, Põhjamaades on aga ülikoolilinnakud ümbritsetud jalgratta-, mitte autoparklatega. Ka siin on veel arenguruumi," rääkis Valdmann.