Ära karda, sa pole marurahvuslane

Majanduskriisis on loosung "Eelista eestimaist!" saanud uue tähenduse. Tahaks toetada Eesti kapitali. Kuid - kas see ei ole mitte kurikuulus protektsionism?

Äripäeva meelest võiks Eesti tarbija eelistada kodumaist toodangut. Seda võib küll nimetada moraalseks protektsionismiks, kuid mitte vaba majanduse vastaseks käitumiseks.

Protektsionism tähendab riiklikku poliitikat, mis piirab kaubandust teiste maadega - tollibarjääride, kvootidega. Eesti riik ei sea piiranguid vabale kaupade ega kapitali liikumisele.

Vastupidi - legendiks on saanud lugu Eesti ja WTO liitumiskõnelustest, kus kaubandusorganisatsiooni esindaja pidas Eesti esindajale maha pika loengu madalate kaubandustõkete voorustest. Eesti esindaja kuulas ning vastas seejärel, et ei tea, mida me veel teha saaksime, kuna oleme kaotanud juba kõik tollibarjäärid.

Tarbija käitumine on teine asi: tarbija on lõpuks see majandusõpikutest loetud "nõudlus", mis paneb paika ka pakkumise. Kui üks Eesti pere ostab turult kohalikku puuvilja või otsustab puhata kodumaal, sest tahab toetada kohalikku (turismi)talunikku, ei saa teda natsionalismis süüdistada.

Pealegi, siin võib olla muid kaalutlusi - näiteks käibetõde, et kõige kasulikum on inimesele 100 km raadiusest pärinev toit. Tarbijana teeme muidki sarnaseid moraalseid valikuid: näiteks eelistame tooteid, mis on loodussõbralikud või mille ostuga toetame heategevust. Mida tegi Eesti rahvas Gruusia konflikti ajal? Ostis Gruusia veine. Aga unustame pereemad ja turutomatid - teatud strateegiliste teenuste puhul on "kodumaine" riiklik prioriteet. Olulisim on energiasõltumatus. Nii on 75 protsenti maailma naftavarudest islamiriikide käes, kelle kalduvus rahastada naftakasumiga terroriorganisatsioone on ammu teada.

Ka OPECi kartellist väljapoole jääv Venemaa ei pane naftaraha just demokraatia arendamisse. Euroopa ja USA peavad suurendama energiasõltumatust režiimidest, mis ohustavad nende eksistentsi.

Tarbija toetus Eesti tootjatele on probleemne hoopis infopuuduse tõttu. Esiteks, Eestis toodetakse lõpptarbijale suunatud kaupa väga vähe. Teiseks, tihti osutub kohalik ikkagi välismaiseks. Eesti kaupa aitab edaspidi ära tunda eile tutvustatud teavituskampaania "Märka lipu märki!"

Liigselt ei pea ennast eestimaise ostmise pärast ka vaevama. Esiteks, ka oma tootjatelt tuleb nõuda parimat hinna-kvaliteedi suhet, muidu tasustame ebaefektiivsust.

Teiseks, kui näiteks Eestis disainitud toode ongi toodetud Hiinas, siis toetame selle ostuga ju lisandväärtuse loomist. Viimane, teadagi, toob majandusele suuremat tulu kui lihtne allhange.

Autor: ÄP