Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Poliitikud pole sponsoreid väärt
Mis on kõige kallim inimelude kõrval? Teadagi aeg. Ja just seda kallist aega raiskavad Eesti poliitikud juba mõnda aega täiesti mõõdutundetult.
Veel aasta tagasi poleks keegi ette kujutanud, et mõni oluline maks tõuseb kahenädalase etteteatamisajaga.
Käibemaksu tõus loetud päevade jooksul olnuks midagi täiesti mõeldamatut, iga ettevõtja oleks selle mõtte peale ainult naernud ja öelnud, et seda pole lihtsalt võimalik praktikas ellu rakendada.
Mis aga toimub nüüd? Ilmselt veedavad paljudki kaubandusettevõtete töötajad oma jaanipühad nüüd kaupluseruumides inventuuri tehes ja kaupadele uusi hinnasilte kleepides. Rääkimata firmade raamatupidamistes toimuvast.
Jooksu pealt toimuvad maksutõusud pole veel kogu probleem. Tööandjate ja töötajate jaoks äärmiselt olulise töölepingu seaduse vastuvõtmisega on venitatud nagu vähegi suudetud. Mis siis nüüd saab? küsivad ettevõtjad juba vähemalt kolm kuud.
Milliste maksumuudatustega pean ma arvestama 1. juulist? Millest lähtuma oma tööjõupoliitika kujundamisel?
Selle asemel, et neile küsimustele kiirelt ja konkreetselt vastata, tegelevad valitsus ja riigikogu kõigepealt koalitsiooni lagundamisega ja seejärel juba tavapäraseks saanud poliitilise tsirkusega.
Vaheaegade võtmine, jauramine tehniliste detailide ümber, muu demagoogiline mula. Vastutustunnet ei paista kusagilt.
Nüüd oleks ettevõtjatel hea võimalus enne kohalikke valimisi sponsoreid otsivatele poliitikutele näidata, mida nad sellisest aja ja raha raiskamisest arvavad.