Miskit on tõsiselt mäda Eesti konkurentsivõimega

Eesti oli maineka ärikooli IMD maailma 57 enamarenenud riigi konkurentsivõime edetabelis möödunud aasta suurim kukkuja - langesime pingereas tervelt 12 kohta.

Kuigi IMD tabelis päris viletsaid maid ei ole, on ka siin riikidevahelised vahed suured. Võttes aluseks ostujõu inimese kohta, on äärmuste vahe pea 12kordne.

Esimene pool selles tabelis on reeglina tõsiste tegijate pärusmaa. Vaid aegajalt võib mõni riik tabeli teisest poolest mõne konkurentsivõime parameetri mõõtmisgrimassi tõttu sattuda edetabeli esimesse poolde.

2008. aasta kohta võime üsna kindlalt väita, et Eesti jõudis siis väga kõrgele kohale mitte oma konkurentsivõime, vaid suure hulga odava välisraha mõnusa ärakulutamise tõttu. Kuigi see peaks praeguseks olema selge, püüame ikkagi end petta sellega, et Eesti konkurentsivõime vähenemises pole midagi erakordset, et majanduskriisis kannavad kaotusi ju kõik.

See tähendaks aga, et riikide järjestus konkurentsivõime edetabelites ei peaks eriti muutuma. Paljuski see nii ongi. 2008. aasta edetabeli esimese poole riikidest on üle kolme koha kukkunud ainult neli: Luksemburg (5. kohalt 12. kohale), Iirimaa (12. ja 19.), Taiwan (13. ja 23.) ning Eesti, kes oli aasta tagasi 23. kohal ja nüüd 35. positsioonil. Aasta tagasi olid Eesti naabriteks Belgia ja Prantsusmaa, nüüd Portugal ja Kasahstan.

Selline suurte kukkujate loetelu oli oodatav. Oli ju teada, et Luksemburgile põhjustas ebameeldivusi riigi monofunktsionaalsus, Iirimaale liigne kaasaminek Wall Streeti praktikaga panganduses, Taiwani nõrkuseks aga oli sõltuvus kõrgtehnoloogilisest ekspordist.

See tähendab, et kriis tabas just seda sektorit, kus need maad olid rahvusvahelisel turul kõige edukamad. Eesti edu aluseks oli aga odava välisraha massilisel sissevoolul ja impordil põhinev sisetarbimine ja suurim löök kasvule tuli sealt.

Kui süveneda IMD analüüsi tõsisemalt, tundub, et ka suurelt kukkunud maade lähitulevik erineb. Tõeline tugevus jääb tugevuseks ka tulevikus ning kriisiaegne tuulepuhang viib turuplatsilt ära üksnes mullused lehed. Just see, et viimane edetabel on vaba kuivanud lehtedest, muudab ta eriti kõnekaks.

Mõningatesse IMD fikseeritud Eesti positiivsetesse arengutesse tuleb viimaseid kvartaleid arvestades ettevaatlikult suhtuda. Nii luges IMD Eesti majanduse suurimaks plussiks seda, et oskustööjõu kättesaadavus on paranenud aastaga ligi kaks korda. Kuid iseasi on, milleks me vabanenud tööjõudu kasutame.

Teiseks on IMD jätnud arvesse võtmata, et oleme praeguseks ära kulutatud suure osa riigi reservidest. Lisaks seisis positiivsete muutuste real pikaajalise töötuse vähenemine (2,3%-lt 1,7%-le). On selge, et järgmise aasta tabelites näeme teistsugust arengut.

Samas IMD tabelis kajastatud negatiivsed arengud on vägagi kõnekad. Eesti ei peaks praegu niivõrd muretsema eelarve puudujäägi ega ka SKT negatiivse kasvu pärast - peaaegu kõigil on läinud halvemini.

Kõnekad on hoopis fundamentaalsemad asjad, mis peegeldavad tulevasi arengu- ja tuluteenimise võimalusi. Kui aasta tagasi arvasid meie ettevõtjad, et valitsus reageerib muudatustele adekvaatselt, siis nüüd on hinne valitsuse reageerimisele alanenud 4,82-lt 2,86-le, krediidi ja riskikapitali kättesaadavuse hinne alanenud vastavalt 6,72-lt 3,24-le ja 5,48-lt 3,28-le.

Kui aasta tagasi polnud varimajandus ja ettevõtete võlad probleemiks, siis nüüd on. Kui enne usuti, et meie majandus on piisavalt mitmekesine, siis nüüd enam nii ei arvata. Oma teadus- ja arendustegevuse võimekusele vaatavad ettevõtjad nüüd murelikult. Terava probleemina on esile kerkimas ühiskonna lõhestatus. Ka pole ettevõtjad rahul sellega, et Eestil praktiliselt puudub majandustsüklite mõju siluv majanduspoliitika.

Monofunktsionaalsus või lootus võõrast raha tarbimiseks kulutades rikkaks saada olid küll suure kukkumise vahetuks, kuid mitte süvapõhjuseks. Süvapõhjus oli ekslik arusaam sellest, kuidas maailmamajandus toimib, ja suutmatus hetkehuve tulevikuhuvidele allutada.

Luksemburgi valitsus on pikemat aega tajunud oma haavatavust ja püüdnud leida ka alternatiivseid nišše. Eestis aga valitseb seni veendumus, et oleme põhimõtteliselt õigel teel, välistegurite poolt esilekutsutud kriis tuleb lihtsalt ära kannatada.

Paraku on varasema olukorra iseeneslikuks taastumiseks vähe lootust. Me peame suutma kohanduda uue kriisijärgse maailmaga, mis on esiteks pragmaatilisem (sest siin on vähem raha) ja kus teiseks kiireneb Aasia ja Ladina-Ameerika esiletõus.

Samas ei katke megatrendid: elanikkonna kiire vananemine toob uue nõudluse mustri; ei kao energia- ja keskkonnaprobleemid.

Meil pole jäänud palju aega tulevikusignaalidele reageerimiseks. Aastavahetus võib tuua uue majanduskasvu. Võitjaiks saavad need, kes suudavad õigel ajal õigele rongile istuda. Selleks peaks meil juba sügisel olema tagataskus strateegiliste sammude tervikpakett.

Üksikabinõudest, nagu euro kasutuselevõtt või eelarve kärpimine, ei piisa. On vaja tegevusi majanduse kiiremaks ümberstruktureerimiseks, Eestisse selliste investeeringute toomiseks, mis kindlustaksid meile mõnes majandussektoris rahvusvaheliselt palju parema konkurentsipositsiooni. Võtmevaldkondi, mis Eesti majanduse käima tõmbaks, saab olla kaks-skolm.

Tuleb kohe alustada reformidega. Peame mõistma, et meie haridus- ja teaduskorraldus ei vasta vajadustele, meie maksusüsteem ja ettevõtluskeskkond ei aita tuua maale kõrget lisandväärtust loovaid ettevõtteid, meie sotsiaal- ja tervisekindlustussüsteem pole jätkusuutlik.

Uuest rahast enam vajame me inimesi, kes tunneks rahvusvahelist majandust ja kellel on maailmas läbilöögijõudu. Kuid kõige enam on meil endil vaja tahet midagi muuta.