Suurfirmade hinnakujundus kui paranähtus

30. juuni 2009, 21:08

Los Angeles Timesi kolumnist David Lazarus
vaatles telefoniteenuse pakkuja näitel suure turuosaga või koguni turgu
valitseva ettevõtte kombeid oma tarbijahindade kujundamisel ja leidis, et tegu
on paranähtusega.

Kui ainuüksi teenuste eest võetav igakuine tasu tundus ka kummaline, siis ettevõtete selgitused selle kohta ulatusid lausa absurdi. Võib-olla on mõnel Eesti monopolil või suurettevõttel siit õppida, mõni uus perioodiline tasu välja mõelda? Järgneb David Lazaruse analüüs ja järeldus pisut kärbitus kujul.

Time Warner Cable küsib raha selle eest, et ta ei osutaks teenust. Tema telefoniteenuse kliendid maksavad 99 senti (11 Eesti krooni) kuumaksu selle eest, et neid ei lülitataks suurte telefonifirmade üllitatavasse telefonikataloogi.

Olen alati imetlenud telefonifirmade kommet sellist kuumaksu võtta. Võtta raha klientidelt, et nad ei saaks teenust, mida nad muide üldse pole soovinud. Kusjuures ei anna Time Warner seda kataloogi isegi ise välja. Ta maksab selle eest Sprintile, mis paneb kokku kõigi tema klientide nimed ja numbrid ning edastab andmed konkreetses piirkonnas turgu valitsevale telefonihiiule – kõige tavalisemalt on see AT T või Verizon. Too ilmutab numbrid telefoniraamatus koos enda klientide omadega. Mõelda vaid: Time Warner annab selle teenuse osutamise konkurentidele, mis kahtlemata tähendab tublit rahalist panust nende heaks. Kui aga klient eelistab Time Warnerit oma andmete kataloogi jaoks edastamisega mitte vaevata, saab ta trahvitud lisamaksuga ligi 12 dollarit (131 Eesti krooni) aastas.

Võtsin selle asja käsile, sest Time Warner Cable teatas äsja oma 70 000 Lõuna-California kliendile, et on ekslikult unustanud esitada neile arveid privileegi eest mitte sattuda konkureerivate telefonifirmade kataloogidesse. Firma annab klientidele 30 päeva aega oma eelistusest teatamiseks. Kes ei soovi oma nime telefoniraamatusse, peab hakkama maksma kuumaksu. „Me viime perioodiliselt läbi auditeid kontrollimaks, et klientidele esitatakse õigeid arveid,“ rääkis ettevõtte pressiesindaja, „siinpuhul leidsime, et oleme arved saatmata jättes teinud vea.“ Firma kasuks võib öelda, et takkajärele seda raha sisse nõudma ei hakata. Aga kuidas on selle mitte-kataloogi-lülitamise kuutasu iseloomuga? Elame ju arvutiajastul. Firmadel on andmebaasid. Kui klient väljendab oma soovi, ütleme telefoninumbri avalikkusest või mitteavalikkusest, vajutad mõned korrad klahve ja probleem on lahendatud. Miks sa pead selle eest iga mõne nädala tagant uuesti maksma? „See on töötlemistasu selle eest, et jätta inimese number jätkuvalt salastatuks,“ vastas pressiesindaja. Mis töötlemine seal peale algse kirje andmebaasis veel on? „Ma täpselt ei tea. Kuid see on protsess, et hoida inimest nimekirjast väljas.“ Ta lisas: „Mul on endal aastaid olnud salastatud number. Mina ei ole seda (arvete esitamist - toim) kunagi vaidlustanud ja meie kliendid ka mitte, niipalju kui mina tean.“

Olgu pealegi, liiati pole Time Warner Cable sellises rahaküsimuses üksi. AT T korjab oma klientidelt sama asja eest 1,25 dollarit ja Verizon 1,75 dollarit kuus (vastavalt 13,90 ja 19,40 Eesti krooni). Verizoni pressiesindaja sõnul on seoses telefoninumbri raamatus mitteavaldamisega „palju kulusid“, kuigi ta ei osanud öelda, milliseid. „On jooksvad protsessid, mida me peame vaatlema,“ ütles ta. Talle sekundeeris AT T esindaja: „Selline tasu on kehtestatud, sest teenuse osutamisel on jooksvad kulud,“ lisades, et salajased numbrid vajavad „erilist töötlemist.“ Kui telefonifirmad oma arveid just pulgaga papüürusele ei kraabi, on see lollus.

Üha ikka ja jälle inimeselt selle eest raha küsida, et teda ei oleks digitaalselt peetavas andmebaasis võrdub väljapressimisega, eriti ajal, kus identiteedivargus on kõige kiiremini kasvav kuriteoliik. Keegi ei peaks maksma spetsiaalset lisatasu oma privaatsuse kaitsmise eest. Peale selle, kas telefonifirmad ei teeni piisavalt raha juba sellega, et müüvad oma telefoniraamatutesse reklaami ja võtavad kõne eest telefoniinfo numbrile 2,50 dollarit (27,70 Eesti krooni)?

Osariigi senaator Fran Pavley esitas eelnõu, mis keelaks telefonifirmadel numbri avaldamatajätmise eest tasu võtta. Senaator pani selle järgmise aastani kalevi alla, sest telefoni- ja kaablifirmade vastuseis oli vihane. „Nad ei võtnud seda asja kergelt. Terve meeskond lobiste oli senatis töös,“ rääkis ta. Eelmisel aastal esitas sarnase eelnõu toonane senaator Sheila Kuehl ja sai kõva vastulöögi valdkonna lobistide poolt, kelle väitel läinuks muutus maksma miljoneid dollareid ning võinuks viia teiste telefonitariifide tõusule.

Eriti imelik külg asja juures on tasude suur erinevus eri firmades, 0,99 dollarist 1,75 dollarini. Kas firmade „töötlemise protsess“ on tõesti nii erinev? Senaator Pavley väitel on ta valdkonnas töötavate inimestega rääkinud ning sellist kulu ei ole üldse, asi piirdub ühekordse klikiga. Siinjuures tuletame meelde, et Time Warner vajab nimede telefoniraamatuist väljajätmiseks vähemalt kahe teise telekomifirma abi, kes töö ära teevad. Kui palju sellest korjatavast 99 sendist siis konkurentidele ära antakse? Mitte midagi. Time Warner paneb kõik oma tasku.

Time Warneri pressiesindaja sõnul katab tasu ka ettevõtte vastutuse, kui ta kogemata peaks avaldama salastatud numbri ja kui näiteks mingi hullunud austaja selle ära kasutab.

Vastus on lihtne: tehke telefoniraamatus avaldamine variandiks, mida saab soovi korral valida, mitte automaatseks, millest vabanemiseks peab vaeva nägema. Kui keegi tahab raamatusse sattuda, hästi. Ise valid selle ja oled sees. Kõigile teistele mõnusat privaatsust.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    30. June 2009, 21:08
    Otsi:

    Ava täpsem otsing