Oht: laps pesuveega välja

Mis ootab meid ees, kui maailm hakkab tulema välja sajandi kriisist? Lühike vastus on "uus normaalne": kasv on aeglasem, riskid madalamad ja finantssüsteem stabiilsem.

Praegust kriisi on hakatud kutsuma "bilansisurutiseks", sest finantsasutuste ja majapidamiste bilansilise vara hävimine on just selle kriisi tunnus.

See tähendab, et tulevikus ei saa keskpangad ja järelevalveorganid enam keskenduda kitsalt inflatsioonile, majanduskasvule ja tööhõivele, vaid stabiilsust peab nõudma ka bilansi, varade hindamise ja finantsvõimenduse aspektist.

Uus finantsregulatsioon loob nõuded kapitalile, reservidele ja marginaalidele ning piirab süsteemse riski kuhjumist. Kapitali ja laenuraha hind tõuseb, riskipreemiad ei lange enam kriisieelsele tasemele. Varamullidel pole enam sellist võimendust.

Ameerika tarbijad säästavad rohkem ja kulutavad vähem. Üleilmsesse nõudlusse tekkiva augu (mis ulatub vähemalt 700 miljardi dollarini) peab katma tarbimine ülejäägimajandustes, nagu Hiinas ja Jaapanis. Vastutus järelevalve üle maailmamajanduses liigub kiirelt G7/8 käest G20 kätte. Muutus on vajalik, samas valitseb oht, et ülejäänud kolmandiku maailma elanike (ja enamike väikeriikide) huvid jäävad tahaplaanile.

Praeguses kriisis on suur osa G20st väljapoole jäävaid riike sisuliselt kaitsetud: neil pole raha, et majandust ergutada ja asendada riigist välja voolanud kapitali. Kui nende huvid tähelepanuta jäävad, siis võib see olla sotsiaalselt ja majanduslikult plahvatusohtlik. See tähendab, et rahvusvahelisi institutsioone tuleb tugevdada, et nad võiksid toimida kaitselülitina.

Keskseks küsimuseks jääb endiselt usaldus, mille taastamine võtab aega. Praegu valitseb enamikes riikides veendumus, et finantssüsteem vedas neid alt, kuid et kiireim tee jõukusele on siiski avatud turumajandus. Kuid on ka teisitimõtlejaid. Pole võimatu, et tasakaal muutub ja koos pesuveega heidetakse välja ka laps.