Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tervele perele
Michael Jacksoni tragöödia on ikka veel nagu lahtine haav, mis ei hakkagi seni paranema, kuni tema muusika elab. Ja see aeg kisub igaviku kanti. Seni võib kurbust peletada aga uue põlvkonna mitte nii veenvate lemmikutega.
Jonas Brothers tuli, tegi ja võitis 2008 teismelisi murdu ja tõestas nüüd valmidust ka nende vanematele meeldida. Saundi poolest võiks nende asemel hoopis Steve Winwood soleerida, sest vahe 80ndate profi täiskasvanute softrokiga on minimaalne. Vaevalt, et pere koos Eminemi kuulab, kuid Jonas Brothers on hästi vormistatud paketiga nagu Disneylandi vähem raputavam ekvivalent.
Noorus oli mälu järgi ikka lõbusam aeg, nii et milleks nii ruttu vananeda? Ning kuidas nende sihtrühmale selgeks teha, et mp3 formaadi ja CD toorikute kõrval eksisteerivad veatu heliga, esteetilised kaunid albumid?
Autor: Lennart Beat