Veebiajastus piinlevad ajalehed elustasid masinapurustamise

Aivar Hundimägi 03. juuli 2009, 00:00

Ajalehtede juhid käituvad sarnaselt masinapurustajatena tuntuks saanud Inglise tekstiilitöölistega, kes pidasid oma hädade peamiseks põhjuseks uusi tööstusseadmeid, aga mitte enda kesist võimet ajaga kaasas käia.

Eesti ajakirjanduses on tehtud viimastel nädalatel kaks olulist otsust. Esiteks otsustas Postimees lõpetada paberlehes ilmuvate lugude tasuta veebiküljel avaldamise. Tõenäoliselt järgnevad Postimehele ka teised väljaanded, näiteks Eesti Päevaleht kaalub sama teha sügisel. Äripäev on juba varem loobunud osade artiklite tasuta veebi panemisest, vähemalt osaliselt.

Teiseks otsustas Eesti Ajalehtede Liit (sh Äripäev) piirata konkurentide väljaannetes, nii lehtedes kui ka online-meedias, ilmuvate artiklite refereerimine ainult ühe lausega, kui väljaanded ei lepi omavahel kokku teisiti.

Otsuste taga on majanduskriis. Viimasel aastal on pea kõigi suurte lehtede tellijate arv ja üksikmüük kukkunud ning reklaamiraha väheneb drastiliselt: paberlehtede reklaamikäive kukkus esimesel poolaastal 42%.

Majanduslangusega on läinud üle ka kasvu laineharjal tekkinud online-väljaannete vaimustus. Heal tasemel online-meedia tegemine on kallis, kuid erinevalt paberlehest seisab online praegu ainult ühel jalal, milleks on reklaamitulud. Paberlehes on lisaks reklaamile teiseks oluliseks tuluallikaks tellijad ja üksikmüük.

Liiati arvati veel kriisi alguses, et kui paberlehtede reklaamitulud langevad, siis veebis reklaamimaht kasvab endiselt. Tegelikult kukkus veebis reklaamikäive aasta esimeses pooles 18%.

Kui ajaleht tahab teha head online-meediat, siis ta peab reklaamituru madalseisu ajal seda doteerima paberlehe abil või muutma osa infot veebiküljel lugejale tasuliseks.

Raske on aga aidata online-meediat kriisist üle, kui samal ajal paberlehe tellijate arv väheneb ja on tekkinud veendumus, et raha maksvate lugejate arvu languse taga on just tasuta online-meedia võidukäik.

Mulle tundub, et ajalehtede otsus piirata konkurentide refereerimist ainult ühe lausega oligi ajendatud soovist takistada paberlehes ilmuvate artiklite tasuta levimist, eriti veel olukorras, kus lehed ise enam oma "pabermaterjali" tasuta üles ei riputa. Seni võis kolleegide tööd refereerida viie lause piires.

Sellega on ajalehed asunud saagima seda oksa, millel nad kõik koos istuvad. Sisuliselt tähendab ühe lause piirang seda, et online-meedias ja ka paberlehtedes väheneb teiste meediaväljaannete refereerimine ehk kokkuvõttes kukub meedia kui terviku mõjukus.

On eksitav näha tellijate arvu languse põhjusena online-meedia populaarsuse kiiret kasvu.

Veebi-meedial on küll oma mõju paberlehtede loetavuse vähenemisel ja on ka möödapääsmatu, et osa ajalehtede veebiküljel olevast materjalist muutub tasuliseks.

Peamine põhjus tiraažide vähenemisel on aga seotud inimeste sissetulekute languse ning ajalehe sisuga. Paberlehes ilmuvate lugude veebis avaldamisest loobumine ei aita, sest suur osa paberlehtedes ilmuvast materjalist on niigi eelmise päeva online's juba ära ilmunud.

Paberlehed kaevavad praegu endale hauda ise, üritades piirangute ja keeldudega sundida lugejaid ennast ostma. Tegelikult saavutatakse vastupidine efekt ja ajalehtede tellimine ning loetavus kukub veelgi, sest väheneb ajalehtede mõju ja tähtsus ühiskonnas.

Erinevatele omanikele kuuluva meedia koostöö mõju tunnistajateks olime selle aasta alguses. Eesti Päevaleht kajastas eelmisel aastal süsteemselt ja järjepidevalt sotsiaalvaldkonna probleeme ja juhtis tähelepanu sotsiaalminister Maret Maripuule lõpuks saatuslikuks saanud otsustele.

Maripuu astus aga tagasi alles pärast seda, kui Päevalehe tõstatatud teema oli võtnud üle kogu Eesti ajakirjandus. Olen kindel, et kui Postimees, maakonnalehed ja telekanalid oleksid teemat eiranud, siis töötaks Maret Maripuu ka täna sotsiaalministrina.

Meedia saab täita oma valvekoera rolli ainult koostööd tehes. Teise ajakirjaniku artikli tsiteerimine ehk võimendamine peaks sõltuma artikli sisust, mitte olema piiratud ühe lausega.

Kui teised väljaanded tsiteerivad ühes ajalehes ilmunud artiklit ja korrektselt viitavad, siis on see pigem tunnustus ajakirjaniku tööle ja muudab tema tõstatatud teema ühiskonnas oluliseks.

Võib küll öelda, et ajalehtede liidu suuniste täitmine ei tohiks olla keeruline ja ma tekitan praegu tormi veeklaasis. Kui soovitakse tsiteerida üle ühe lause, siis tuleb nimetada lisaks väljaandele ära ka artikli autori nimi või veebi-väljaandes panna juurde aktiivne link algallika kodulehele. Kindlasti hakatakse seda ka tegema, kuid viimases hädas, kui ei õnnestu saada kätte samu allikaid.

Tegelikult on nüüd nii, et kui ajakirjanik saab teada olulise info ja selle ka oma väljaandes avaldab, siis tsiteerimise piirangu tõttu peavad teised hakkama helistama läbi samu allikaid ja küsima välja samu dokumente.

Ajakirjanikud hakkavad kulutama aega, et teise ajakirjaniku head tööd ehtida enda ehk võõraste sulgedega. Samuti on see ajakulukas ja tüütu allikatele.

Piltlikult öeldes on ajalehtede liit koopiamasina kasutusele võtmisele eelistanud koopiate käsitsi ümberkirjutamist. Refereerimise muutmisega senisest rangemaks tehakse aga karuteene ajakirjanduse kvaliteedile.

Eesti ajalehtede probleem ei ole selles, et teiste ajakirjanike tööd liialt palju refereeritakse, probleem on lugude varastamises ehk selles, et ajalehed ei viita korrektselt oma kolleegidele. Veelgi rangemad piirangud pigem soosivad moosivargust.

Seetõttu võiks jätkuvalt lubada artikleid tsiteerida seniste reeglite kohaselt ehk viie lause piires ning ajakirjaniku aeg võiks kuluda mõne uue teemaga tegelemiseks, mitte aga kolleegi artikli "käsitsi" ümberkirjutamisele.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 18:08
Otsi:

Ava täpsem otsing